esmaspäev, 7. jaanuar 2013

Suvikõrvitsa-hernesalat feta ja tomatiga

Ei ole parata, aasta alguse paastumeeleolu on sama ettearvatav kui sellele eelnenud aastalõpu prassingud. 
Läinud pühade jõululaud oli rõhuvalt metsa ja mere poole - Kolga lahe meriforell, Tsitre-kandi silmud, Virumaa metssiga, Eru lahe äärest korjatud lehterkukeseened (jah, need oktoobri algul korjatud seened tollest päevast, kui veel ujuma kannatas minna). Lisaks veel vutimaksapasteeti ja kalkuni-trühvliterriini. Toidulaud oli imeline, täpi i peale pani Tuulilt näpatud mandariini-mandlikoogi retsept. 
Aga kaua sa kannatad, õigemini, kaua su ihu sellisele prassingule vastu peab? Eriti veel kui jõuludele järgneb peremehe sünnipäev, mille puhul tuleb köök päevaks vabastada, et siis õhtul imetegusid nautida. Ja imetegu see sel aastal ka oli. Mina ei võta juba ammu nii suurelt ette, aga sünnipäevalaps suutis - taigen kerkima, kuklid ahju, lambafilee hakklihaks ja kuumal pannil pihviks, peet röstida, sibul praadida, kastmed keeta, juust valida, salat sättida, et siis oma perele sõna otseses mõttes gurmeeburgerit pakkuda. Uskumatu mees, siiani imestan - alustada burksitegu jahust ja lihast, et õhtul lauas vähimagi väsimusemärgita veini kallata... Aga ma ei ole kunagi häbenenud öelda, et mul on vedanud :-)
Selliste prassingute taustal pole ka ime, et uue aasta alguseks anub hing ja ihu midagi rohelist, värsket, kerget! Eks see ole igal aastal sama moodi, piisab, kui lappan blogipostitusi tagasi eelmistesse jaanuarikuudesse. Ikka see igatsus esimese rohelible, kõrgema taeva ja heledama hommiku järele. Mis sest, et paar talvekuud veel ees ja see õige lihapadade ja punaveinide aeg alles tulemas - praegu tikuvad vägisi pähe mõtted kuusekasvudest, kaselehtedest, nõgesest ja naadist. 
Samas on see südatalvine salativalik ikka alla igasugust arvestust. No kohe kuidagi ei kutsu see kaugelt maalt kohale veetud või jumal teab mis substraadil kasvatatud roheline kraam sööma. Aga herned on sügavkülmas ikka helerohelised ja suvikõrvits ka kuidagi kutsuvalt prink. Sellest siis ka säärane patukahetsuslik paastumeeleolust kantud salatike: 


Rohelise herne ja suvikõrvitsa salat feta ja poolpäikesekuivatatud tomatitega

1 keskmine suvikõrvits
2 dl külmutatud rohelisi herneid
1 suurem küüs küüslauku, hakitult
ühe sidruni koor riivituna
poole sidruni mahl
100 g päikesekuivatatud tomateid 
200 g feta juustu (soovitavalt kitse- või lambapiimast)
ürte - münti, koriandrit või rohelist sibulat
praadimiseks oliivõli

Lõika suvikõrvits 1,5x1,5 kuubikuteks. Kuumuta pannil oliivõli ja prae kiirelt suvikõrvits koos küüslauguga läbi. Poole praadimise ajal lisa sidrunikoor ja sulatatud herned. Samal ajal haki feta juust kuubikuteks. Kui päikesekuivatatud tomatid on liiga suured, haki ka need kaheks-kolmeks tükiks. Tõsta vaagnale kuum suvikõrvitsa-hernesegu, lisa tomatid, feta ja ürdid, pigista peale sidrunimahla. 

Mina kasutasin siin Sadama turul müügil olevaid poolpäikesekuivatatud kirsstomateid, need on imemagusad, väikesed ja maitsvad, mitte nagu need purgis müüdavad tallanahaks kuivatatud ja ülesoolatud suured tomatid. Lisaks neile punastele kirsstomatitele on meil turul ka kollaseid poolkuivatatud tomateid. See ei olnud nüüd sugugi reklaamina mõeldud, pigem vihjena hää kraami otsijale.  
Kui neid ülalnimetatud poolkuivatatud tomateid ei ole, soovitan ma soojalt oma kirsstomatid ise vinnutada. Asi on lihtsamast lihtsam - karp kirsstomateid poolitada, asetada ahjuplaadile, peale pihustada (siis jaguneb ühtlasemalt) oliivõli, veidi soola ja kuivatatud oreganot. Seejärel poolkuuma ahju (kõige enam 100 kraadi) umbes tunnikeseks. Nii toimides aurutad talvistest kirsstomatitest liigse vee välja ja saad tulemuseks magusa mekiga poolkuivatatud tomatid. 
Fetaga on ka keerulised lood. Ma armastan feta juustu, aga enamus neist Eestis saadaolevatest on mingid feta paroodiad - kuivad, kõvad, puised käkid. Läbi isikliku kogemuse olen jäänud eelistama Olympuse kitse- või lambafetat. Kes kitse- või lambapiima maitset pelgab, sellele on samast sarjast olemas ka lehmapiimast valmistet feta. Need kolm varianti on äraproovitult pehmed, peaaegu et kreemjad, õige soolasusega. 

Pilt maaletooja kodulehelt
Muide, selline kiirelt küüslaugu ja sidrunikoorega läbi praetud suvikõrvits on omaettegi mõnus kõhutäis, eriti kui veidi pecorinot peale riivida. Klaas karget valget veini kõrvale ja silmi kinni pigistades võib end üsna mitu kuud ettepoole kujutada :-)

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kalle ei ole Facebooki ja seetõttu ma unustasin muidugi ära, et härral tähtpäev on. Aga tagantjärgi õnned- kallid! See on kindlasti õnn kui mees suudab peret üllatada õhtusöögiga. Minule isiklikus elus pole sellist õnne antud (ju siis sellepärast Tigu köök ongi läinud üha maskuliinsemaks LOL)

Õnne peremehele!

K.

Liina ütles ...

Ta andis uusaastalubaduse oma vanad kondid ka FB-sse vedada :-)
Eks ta ole õnn küll, kui kord aastas ise süüa ei pea tegema ja näed meest iga ihurakuga mõistmas, mida tähendab viis tundi köögis rassida. Väga lõõgastav!