kolmapäev, 25. jaanuar 2012

Tõhus talvepirukas kõrvitsast ja sellest, mis praest üle jäi

Vahel kohe juhtub nii, et kui head ahjuliha sa ka ei teeks, midagi jääb siiski järele. Perekond pugib kuni jaksab, nõjatub siis toolileenile, nööbib püksid lahkemaks ja vaatab mõtlikul pilgul viimast praetükki. Praetükk vaatab vastu anuvi silmi ja loodab, et ehk ei topita teda fooliumi ("järgmiseks päevaks") või sügavkülma ("järgmiseks eluks"). Siis hakkab perenaisel hale, mis sest, et ta on muidu üks hirmus inime ja armastab oma blogis korralikke inimesi tirriteerida. Ja hale perenaine teeb praejäägist, poolikust muskaatkõrvitsast, paarist punasibulast ja muudest külmkapiheidikutest järgmise pirukalaadse üllitise:



Taigen:
 2dl nisujahu
1dl rukkijahu
50g riivitud parmesani
125g külma taluvõid
2 spl külma vett
0,5tl soola

Täidis:
Peotäis praeliha tükeldatult (veel parem - rebitult)
Peotäis kõrvitsakuubikuid
Paar punasibulat
1 dl veinikastet, kokkukeedetud praeleent või balsamico-glasuuri
Värsket koriandrit
Soola, musta pipart
Oliivõli kõrvitsa praadimiseks

Sega kokku jahud, juust ja sool, näpi juurde külmad võikuubikud, lisa külm vesi ja mätsi taigen palliks. Pane külmkappi tunniks tahenema.
Rebi praeliha tükid väiksemaks, passeeri kõrvits pannil oliivõlis ja maitsesta soolaga. Viiluta punane sibul pikkupidi sektoriteks.
Suru taigen 28cm vormi põhja ja eelküpseta 175kraadises ahjus. Tõsta põhjale segamini kõrvits, sibul ja praeliha, nirista peale veinikaste, praeleemeke (aga siis ikka säärane, mis kokkukeetmise järel paks ja veniv) või mis kõige lihtsam - balsamico-glasuur, see plastikpudelis, mida nüüd juba igast super-hüpermarketist saab. Küpseta ahjus, kuni kõrvits ja sibul kergelt pealt pruunistunud. Lase veidi jahtuda ja puista peale värske koriander.
PS. Olgu ääremärkusena mainitud, et kõikvõimas perenaene suutis ise pirukatainast kokku mätsides keskenduda kõigele muule peale koostisosade. Seda, et tainast vesi välja jäi, selgus siis, kui valminud pirukas serveerimisel purukoogiks muteerus. Tainas!, mõtles proua. Tainapea, mõtles tainas. 

1 kommentaari:

mermer ütles...

Miks see küll nii tuttav ette tuleb? Minu perenaisel, Merritil, pean silmas. Ikka mõne roa valmimise selgub, et sool panemata, või lisamata jne., jne. Kui aga armastusega tehtud, ei karju valmisolend hamba all. On ju nii?