Siga tagasi jõulupüüne pääle!

Tähelepanu-tähelepanu, irritaator Kõps tegutseb jälle! Järgnev kirjutis ei sobi lugemiseks taimetoitlastele, loomasõpradele ja nõrganärvilistele.
Pruukis mul korra kirjutada, et lihaisu läks ja pole veel tagasi tulnud, kui sügis sai läbi ja suur jõul tuli peale. Kapsad-kaalid olid toredad küll, aga ainult seni, kuni nende hooaeg käimas oli. Nüüd on maale langenud tatt-talve kaamose vastu võitlemise peastaap turu lihalett, mida ma täna hommikulgi homse jõululaua tarvis laastamas käisin. Vaadates neid kotte, mis ära toodud said, ei ole "laastamine" sugugi liialdatud väljend, sest kogused olid ausad. Jõululaual peab ju ikka nii umbes seitset sorti liha olema, oli vist nii?
Mul oli kangesti hea meel eile Ekspressi guud-bääd rubriiki lugeda, just seda osa, mis kutsus lõpetama muna imemise (jah, just nii oligi öeldud) ja lauale panema NORMAALSEID jõulutoite. Ju ma olen vist selle kulinaarse murdeea üle elanud ja jõudnud kuldsesse vanadusse (kulinaarsesse muidugi, reaalis on mul veel kaunid kolmekümnendad käsil). Sest kuidas muidu seletada mu harrast igatsust lapsepõlvemaitsete järele. Aitab  vigurdamisest jõululaual, aitab peenutsemisest ja keerutamisest. Tahan seapraadi, hapukapsast ja ahjukartulit, sinna juurde koduseid kartuli- ja verivorste! Tahan külmlauale marineeritud liha, sülti ja pasteeti, rulaadi ja rostbiifi, seene- ja kartulisalatit! Vat tahan ja teen, minu köök ja minu luba, õnneks ei vaidle ka ükski pereliige vastu.
Eks me ole nende veidi üle kahekümne ühise aasta jooksul jõululaual kõike näinud. On olnud ulukit, ajal, mil seda sai vaid tuttava jahimehe käest, kuna poes-turul säärasest asjast vaid und võis näha. On olnud ka lammast, ajal, kui seda tikutulega taga ajama pidi ja ma tellerina Lambakasvatajate Liidu liikmemaksu tasuma tulnud mehel nööbist kinni võtsin ja temalt jõulureede õhtupimeduses kopsaka kintsu sain. Tehtud on veistepraadigi Sauerbrateni viisil. Küülikutki söödud, mis sest, et nii ebaõnnestunud, et lausa nutt tuli peale - ma arvasin tol ajal, et küülikut tuleb küpsetada nagu kassi. No ja siis hani - ühel aastal kabe, teisel aastal aga nii alatult kummis rinnaga, mille all muud peale väljasuland rasva ja kondise rindkere süüa polnud. Kalkunit ja parti on ka olnud. Ilmselt ei ole me jõuluks söönud vaid rotti, koera ja hobust.
Eelroogadest ei hakka ma mitte rääkimagi. Sai ikka omal ajal kõik peenemad viljad kokku ostetud ja neist übersööki välja pigistatud. No oli hea muidugi, ega ma ei kurda.
Lammas on olnud üsna jõululik söömine, aga esteks tahan ma jõuluõhtul juua rieslingut, mis lambaga kohe mitte ei meki ja teiseks olen ma omal ajal olnud nii suur lambasõber, et vaesed lambaemad on pidanud oma talled laudas hoidma ja ise veekalkveil silmil aknast kaugusesse vahtima, et kas lambapapi jõuab ikka õhtuks koju või on Liina K ta juba nahka pistnud. Nii et ma pean laskma kodumaa lambapopulatsioonil veidi taastuda, enne kui jälle jõuluks või noh, üleüldse jälle lammast süüa tahaks.
Aga lõpuks on kõik see hää kuidagi igapäevaseks saanud, ainus, mis oma eripära ja pühadetoidu võlu säilitanud, on klassika: aeglaselt küpsenud seakülg, ürdised ahjukartulid, õunamahlaga hautatud kapsad. Külmlaual sinepise nõksuga marineeritud liha, loorberi-valgeveinitarretisega kaetud maksapasteet, kadakamarja ja rosmariiniga maitsestunud rostbiif, Ülle moodi sealiharull kalkunihakkliha ja jõhvikatega. Kartulisalat saab sekka maapirni ja sellerit, peedisalat saab lisamaitset köömnetelt, soolaseenesalat tugevdab metsamaitset tüümianiga. On jõulukeeks marjade ja pähklitega, on martsipanitrühvlid, jõulujäätis kreeka pähkli ja kaneeliga, mandariinisorbee ja marjatort. Lastele jõhvikamorss ja vanadele riesling, külmlauale värske ja vahutav, pearoale õline ja vana. Ei mingit nahast välja pugemist überpeene laua nimel, ei mingit snoobitsemist teemal "siga on pähh ja kapsas fuihh". Lihtsad maitsed, mis pärit me lapsepõlvest või ümbruskonnast. Ma olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada!
Maitsvaid söögipühi kõigile!