Omadega majakas

Tuul on täna valelt poolt. Kui tavaliselt tuleb see otse merelt ja üritab majaesised riigilipud otse aknast sisse puhuda, siis täna on lipud vastassuunas valvel. Huvitav, kas lained lippavad siis ka hoopis rannast merele? Võta sa kinni, hoolimata eluaegsest sõprusest merega ei mõista ma teda ikka. Või mis siin ikka mõista või sõprusest rääkida, meri suur ja mina väike. See on vist ikka ühepoolne arm ja austus, mis meie vahel.
Kadestan sõber Teelet, kes marutütrena merd vallutab ja naiskonnas purjetab. Tahaks ka, piiksun, aga hääleke peas vastab: vana oled, ja laisk, ei sinust enam seilatajat saa.
Nii ma siis kiibitsen salaja mere ääres. Loen Muumipapat ja merd ja Janssoni Suveraamatut, lappan majakaalbumeid, vean kaartidel näpuga jooni ühest veel avastamata majast järgmiseni. Majakad ja meremärgid on üks ühenduslüli mere ja maa vahel. Olgu nad siis meremehele praktilise väärtusega, minu jaoks on neil sügavalt romantiline tähendus. Üksikud sambad, mis iga ilmaga vankumatult seisavad, tipu ümber kohisemas avamerelt ründav tuul. Jälle tahaks ka - tahaks olla majakavaht, passida üksi seal paksude klaaside taga, nina vastu vihmapihu pressitud, silm varatalvisel merel. Igal hommikul teeks ümber laiu jalutuskäigu, süüdvester sügavalt silmil, korjaks kokku meremandi ja kobiks siis majaka jalamil kössitavasse vahimajja, et puupliidil plekkkannus kohvi keeta.
Ma olen selle stsenaariumi peas kordi läbi mõelnud, ilmselt on tegemist pagemise mõttemänguga, mida iga urbaniseerunud ja ületöötanud inime vahel harrastab.

Sõmeri tuletorn Pärnumaal

Sügise viimasel päikeselisel päeval saavad paati lastitud rasked kastid. Mitu neist sisaldavad raamatuid. Pikki ja pakse, süvenemist nõudvaid ja pakkuvaid. Linnuteatmikke ja seente-samblike välimäärajaid ka. Siis üks koorem küünlaid ja lambipetrooleumi. Või mis täpselt sinna tormilaternasse käib. Ja kolmandana proviant. Prisked konservikarbid ulukilihaga, potitäied pardikoibi, kott võiube. Tünn vürtsikilusid ja teine hapukapsast. Soolakurki. Korv küüslauku ja purk mett. Kott jahuseid kartuleid. Musta šokolaadi. Näkileibu, näkkide jaoks muidugi. Vaaditäis armanjakki, sest see on ainus, mis külmetajale sooja sisse ajab. Punast lõunamaa veini. Kohviube ja veski. Kits kah, las mökitab seltsiks. 

Korgipuust prilllaud, et õuepealses kempsus kannikad naks ja naks kinni ei jääks. Tõrvaseepi laupäevaste saunade tarbeks. Ja siis veel üks pisike purjeriidest kott, kus kaks flanellpidžaamat, villased sokid ja topeltpaar karupükse. Rohkem pole vaja. Meigikoti võib rahus linna jätta, sest säärast jumet, mille annab näkkupeksev meretuul, ei tule ühestki tuubist.

Telisna alumine maamärk Läänemaal

Telisna ülemine maamärk, ikka Läänemaal

Vaat nii ma läheks ja ei tuleks tagasi enne kui sel majakalaiul kevadel esimesed sinililled tärkama hakkavad. Või kas siiski tuleks. Sest sinilillede järgi tulevad ülased, siis juba kanavarbad ja konnakullesed. Majaka päikesepoolsel küljel tärkaks roosad rabarberivõsud ja kaasavõetud kits hakkaks piimale. Oblikatest saaks esimese supi. Peale jaani läheks üle metsmaasikale ja kukeseenele.

Vahepeal oleks linnas aasta mööda läinud, koos sellega kõik need meeripoppinsid, luikede järved, tsirkused ja valimised. Inimesed oleks linnas aasta võrra vanemaks jäänud, mina aga aasta võrra ehedamaks saanud. 

Nojah. Eks ta üks segane unistus ole, tegelikkuses oleks ma peale esimest nädalavahetust linnas tagasi, põsed punased allaandmise piinlikkusest, mitte karmist unnapüügist Põhja-Jäämerel. Aga unistamine on ka ilus.