Lõkkelest ja suitsuseened

Antagu mulle andeks, et üldistan, aga kas pole nii, et kõik me igatseme olnut ja unistame tulevasest, aga olevik on kuidagi vaeslapse osas. Eelmises rannaromansis kujutasin ma end majakasse, selles loos lappan läinudsuviseid pilte ja vesistan suud selle peale, mis hetkel kõige kättesaamatum - värske lest ja kukeseened rannalõkkel.

Minu söömistega käivad alati kaasas lood. Isegi kui lest toodi turult, mitte ahinguga liivasest lahesopist. Isegi kui kukekaid ei nopitud telgi tagant männikust. Ikkagi loeb lugu, see, kuidas su kalapuhastajast kaasa lesti merevees roogib ja kuidas su pilpapiiga rannaluidetelt lõkke tarvis ajupuitu tassib. 

Pildid on tehtud kesksuvel, aga alles talve hakul neid vaadates hakkab lugu looma. Sellest, kuidas kaks korralikku vanemat lapsukese laagrisse saatsid ja ise telgiga Läänemaale põrutasid, seniavastamata mere- ja maamärke otsima. Ja kuidas siis maitses see värskeltroogit lest taluvõi ja soola-pipraga - need kolm muide täiesti ebaolulised selle lõkkesuitsu meki kõrval, mida linnas lesta küpsetades kuidagi ei saavuta. Oli säärane õnnis õhtu Dirhami ja Spithami tulede vahel, miski vilkus ka mere pääl, küllap merenõid.

Ja hommikune ärkamine ning avastus, et oled maganud kesk õitsvaid orhideesid. Pakid oma pisikese telgi ettevaatlikult kokku ja hoolitsed, et ükski rohulible sinust häiritud ei saaks - kui kõik nii telgiks, ei peaks keelumärke vast enam maasse taguma. 

Või siis too augustiõhtu seal Pammana poolsaarel Saaremaa Eikusagil. Jälle luited ja lõke, millest hommikuks söetükkigi liivale ei jää. Jälle telk ja silmapiiril tähtsad tuled, üks Panga pangal, teine Kõpus ja kolmas nende vahel keset avamerd. Ja need kukeseened, jälle puhtas taluvõis ja eheda lõkkemaiguga. Jätke need moodsad suitsusoolad poodi, sõbrad! Parem aasta aega ilma olla, et siis täiel rinnal ehedat lõkkemaitset nautida, kui seda võltssoolade ja vedelsuitsudega elustada.

Elu on elamist väärt, kui sa ikka veel midagi avastad. Küllap kõlab see vähegi merekogenumale banaalselt, aga ei olnud mina varem kuulnud, et tuul avamere peal nõnda hüüda oskab. Jah, tuul vilistab vantides ja kahiseb puudes, aga et ta eimilleski niimoodi undab - istud ja kuulad telgisuu ees avamerd ja imestad. 

Novaat. Ju need suvesõidud selleks ongi, et talvel meenutada ja jagada. Ning väike härdus on sääraste lugude juures sama vältimatu kui too suitsumekk lõkkel praetud kukeseentel.