Keel & tang

Ei, tegemist ei ole uue kuuma rannavõrkpallipaariga. Tegu ei ole isegi mitte uue retseptiga. Leidsin nimelt poolkogemata läinudaastase retsepti, mis sai Sadama turu esimese tulemise puhul Postimehes avaldatud. Ma olin tolle ajani suht keelevõhik olnud, aga nähes tookord meie turuletil imetabaseid põrsakeeli, viisin need koju ja panin potti.

Mul on need ajad ilmselt jäädavalt möödas, kui jõuludeks sai proovitud midagi ekstra eksootilist. Jõul on ikka traditsioonide ja vanade hääde maitsete aeg. Muidugi kuuluvad vanade maitsete hulka kaheldamatult ka austrid ja hanemaks, egas klassika vastu ei saa, aga õnneks on jõulud pikad pühad ja peale eelmise õhtu seaprae ja hapukapsa taga ägamist mõjub esimese jõulupüha auster koos kihisevaga tõelise digestiivina. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda. 

Keele keetmiseks piisab, kui laod lisaks keelele potti ka paar pipratera, loorberilehe, mõned kadakamarjad, porgandijupi, sellerivarre ja porrulaugupooliku. Üks keskmine seakeel tahab keeda vast tunnike. Seejärel tuleb keel nii kuumalt, kui käed kannatavad, koorida. Mul, muide, käib alati jutt kerest läbi, kui keelt viilutama asudes selle otsa lõikan. Liha on liha, aga keel on ilmeksimatult osa elusolendist - olgugi ma sel teemal muidu kivisüda.

Selle särava keelepildi tegi naabrimees Kaarel

Tookord tõmbas mind keele puhul selle arhailisus, mistõttu sai juurde sobitatud tore tangusalat. Selleks peab tangu eelnevalt paar korda läbi pesema ja vähemalt pooleks päevaks likku panema, seejärel maitseköögiviljade, vee ja sortsu keelekeedupuljongiga keema panema. Tangu keemisaeg sõltub leotamisajast, aga poole tunniga saab vast hakkama küll.
Tangusalatile ajab elu sisse petersell ja praetud punasibul, kastmena töötab mädarõikamekiga vinegrett. Tangu ei pea kastmega läbi segama, piisab, kui vinegretti peale niristada.
Keel aga lausa anub enda seltsi mädarõigast. Selle viimase otsinguil tasub suunduda turule, sest supermarketi mädarõikal on turu omaga ühist sama palju kui lahjal linnavurlel eheda maakaga.