Meil on siin nüüd niimoodi, et mul kadus lihaisu ära. Ma ei oskagi öelda, et kus, miks ja millal, aga nii on. Mina, kes ma tavaliselt igaks juhuks käekotis härjasaba või seakülge kannan, nii nagu teised naised šokolaadi - jah, mina olen juba jupp aega liha teemal isutu. Ilmselt võib kõiges süüdistada köögivilju, kes sügise hakul mulle lihtsalt kambaka tegid. Sama palju on süüdi ka ilmselt teised blogijad, kes mingi ilge ühise salaplaani tõttu päevast päeva köögiviljaretsepte ilmutasid, eesmärgiga naine, kes end tiigriaasta lõvina tõeliseks lihasõbraks peab, rajalt maha võtta. Mari-Liis tegi näiteks väga alatu käigu, käies välja säärase asja, mida ma keset patissoni sesooni vist kahe nädala jooksul peaaegu et neliteist korda vorpisin ja vohmisin. See ei ole sinust ilus, Mari-Liis, inimesi niimoodi köögiviljadega endast välja viia!
Seejärel tulid nood värvilised porgandid, mis peale ahjus küpsetamist kiiremini kõhtu kadusid, kui ma "böff a la tatarrr" öelda jõudsin. Ja piklikud peedid. Ja maapirnid, mis on häbematult maitsvad. Ahjuporrulaugud. Aurutet brokkoli. Läätsed. Kikherned. Näete siis, köögiviljad tegid mul selja prügiseks.
Ühesõnaga mu toitumislootsik on järsult juurika poole kreenis ja ma ei kurda. Ükskord pidi see ju juhtuma. No hää küll, egas ma lihale päris selga pole pööranud, seda ei juhtu kohe kindlasti mitte kunagi, aga tõesti, pirakad ahjupraed, lambakintsud, metsseahautised ei ole hetkel esikohal. Olete ju kuulnud, kuidas inimesed uhkelt ütlevad, et mina end toiduga ei piira, söön seda, mida ihu nõuab, et siis järgmine šokolaadikoogitükk ette tõsta. No vaat, ma teen ka seda, mida ihu nõuab ja ihu ütleb praegu, et Liina, sul ei ole lihaisu. Ja kohe juba pikemat aega pole olnud ning lõppu praegu veel ei paista ka.
Eelmisel nädalal vaatasin jälle oma saadet üle, seda, kus olin endale ümber tõmmanud möödunud aegadest pärit leoparditäpilise vorstinaha ja tõdesin, et kui nüüd kohe midagi ei juhtu, tuleb Michelini käest reklaamiraha küsima hakata, sest inimesed võivad muidu ekraanil sehkendava kokatädi Bibendumiga segi ajada. Mu armas toimetaja ütleb muidugi, et Liina, sa oled enda suhtes liiga kriitiline, aga ta on ilmselt lihtsalt viisakas.
Niisiis vahetasin autoga töölemineku jalakäimise vastu. Pole ka paha. Sel ajal kui kogu Pirita tee pikkuses inimesed mugavalt autodes tööle lohisevad, marsib üks opakas reipal sammul mööda mereäärt linna poole ja laseb uduvihmal endale näkku langeda. Aga ilus on ja hea on ka. Kohe nagu korralikum tunne, oled kohe varahommikul enda jaoks midagi ära teinud selmet oma kere turvavöödesse mässida ja kangekaelse lapse tõttu infantiilset skaiplussi kuulata. Ning lisaks umbes kümnele tuhandele sammule saad tuttavaks ka linnuriigiga - näiteks viuparti ja sõtkast ei olnud ma varem vist oma silmaga näinudki.
Kui juba ihulähedased teemad jutuks tulid, siis ma ütlen välja ka selle seisukoha, et mu meelest on kohutavalt võlts väita, et armastan ennast sellisena nagu ma olen, kui inimene on ilmselgelt ebaterve välimusega. Lööge mind, et julgen selle välja öelda, aga nii ma arvan. Ma ei ürita siinkohal solvata ülekaalulisi inimesi, kaugel sellest, igaühel on omad mured, kel pärilikud, kel tervislikud, kel muud. Ja ma armastan kõiki teisi inimesi just sellistena nagu nad on. Aga ennast ma ei armasta, kui pean teksade luku kinni saamiseks iga jumala kord pikali heitma. Tõesti! Küll aga olen enda parim sõber peale pea kahetunnist reibast jalutuskäiku Pirita metsas, kui koju tulles põsed rõõsatavad ja puusaliigesed armu anuvad. Kusagil on muidugi tasakaal, aga õnneks ei mind kunagi ohustanud võimalus millegagi liialdada, olgu see siis söök, jook, või siis liigne enesepiitsutamine trennis või tööl. Nii et ärge muretsege, mina ei hakka Kerttu Jukkumiks, või kestand oligi, kel kalorite ja kilomeetrite lugemine pea sassi ajas.
Veganitest ka. Millalgi päev või paar tagasi sattsuin vaatama kena blondiini, kes Ringvaates rääkis, et tema hakkas veganiks peale mingi õõvastava lihadoki nägemist. Nojah, see on kole küll, kuidas nad neid sigu ja lehmi peavad ja et kanu hormoonidega nuumatakse. Küllap ajab see nõrganärvilisemal isu ära küll. Aga millest ma veganite puhul aru ei saa, on asjaolu, et kuidas pärgli päralt peavad nad kahjulikuks, kui kana neile muna ja lehm piima annab? Kas kanal on valus, kui muna läheb keeksi sisse, või karjub lehm haledalt, kui ta piimast vabastatakse? Nojah, mis see minu asi on, igaühel omad tõekspidamised ja eks need taimetoitlased ole omaette seltskond omade ilmavaadetega. Mind on alati itsitama ajanud seisukoht, et selle vaimustava antrekooditüki endine omanik andis koos oma suguvendadega maailma heitgaaside toodangusse sama suure panuse kui kogu rasketööstus. No halloo, loomad on olnud maailmas aegade algusest ja jäävad ilmselt kuni maailma lõpuni, sõltumata nende saba alt väljuvatest khm, kõhutuultest. Kui seda nii hirmuäratavalt palju on, tootke siis sellest roheenergiat ja kõik on häppid! Nii et jäägem terve mõistuse juurde ja ärgem ajagem emotsionaalseid argumente ratsionaalsetega segamini.
Vaat sellised lood siis. Ma ei ole peast sassis ja ei ürita saada ebaterve jumega ja mustade silmaalustega virilaks taimetotlaseks. Minu ihu ütleb praegu lihtsalt, et lihakvoodid on hetkel täis ja uute hankimine on kusagil tulevikus. Näeb siis, kas midagi sellest kapsahullusest ka siia blokki jõuab.
Olge terved ja kui vaja, siis sööge ikka saia ja liha, peaasi, et ei oleks jonni ja viha :-P
5 kommentaari:
Küsimus ei ole ju selles ühes piinatud kana munas - sel hetkel, kui see muna sul käes, pole sel kanal enam tõepoolest sest munast lugu ja selle ühe muna söömatajätmisega sa maailma ei paranda. Aga kahekümne muna söömatajätmisega juba küll - õigemini - mina söön lihtsalt mahedaid mune. Või noh, mis mahedaid, vaid ausaid. Talumees peab kanu, kes siblivad päeval aias ja õhtuks poevad kuuri õrte peale ning munevad põhukastidesse. Nagu vanasti, kui selget mõistust oli rohkem. Onu ei ütle, et ta müüb ökomune. Ta lihtsalt müüb oma kanade mune, kes on tal kaua aega olnud. Kui ma ostan näiteks igal nädalal temalt 10 muna, teeb see kokku kui palju aastas? Priske arvu, mille ma Talleggi-sugustelt kanapiinajatelt selle arvel OSTMATA jätan. Siit tulebki vahe. Ühel hetkel avaldab see number mõju ja nad peavad oma tootmist kokkupoole tõmbama või midagi muutma. Selles on suurtootjate ignoreerimise mõte. Täpselt sama lugu on tööstuslikult toodetud lihaga - mida rohkem inimesi jätab selle süstitud ja hormoonitud kauba poodi, seda rohkem see mõjub ja ükskord hakatakse mõtlema, et mis on valesti, müüginumbrid on maas. Ega muud taimetoitlased oma vaadetega saavutada ei tahagi. Usun kindlalt, et just enda muutmisest maailma muutmine algabki ja oma mugavusest tuleb võitu saada. Peate te seda naiivseks või mitte, aga ma ei taha elada, olles osa suurest piinamissüsteemist. Ma ei arva, et keegi oleks seda väärt, kui saab ju ka teisiti. Saab nii, nagu on õige ja hea - lehm elab aasal, kana jalutab aias ning kui aeg on käes, lähevad suppi ja purki. Küsimus ei ole surmas, vaid elus, selle kvaliteedis. Ja selles, et tahan elada nii, et valmistada võimalikult vähe vaeva endast nõrgematele olenditele - mitte võtta seda, mida ma tahan, vaid milleta ei saa. Praegusel ajal on nii lihtne teha valutuid valikuid ja on sisetunde küsimus, kes kuhu piiri tõmbab. Veganite kallal ilkumist peetakse paljudes seltskondades heaks naljaks ja tooniks. Tavaliselt tehakse seda lookas laudade taga, kus rasv suurnugast niriseb ja enamus õhtust õgides mööda saadetakse (vt ka NO-teatri kevadist suuretendust). Mingil juhul ei kavatse ma oma vaadetest taganeda ega neid ka häbeneda, kuigi ma ei ole vegan, vaid ovolakto. Kuidagi hale on neist ilkujatest. See näib väga selle moodi, et igaks juhuks tuleks ennetavalt irvitada, et mitte järele mõelda. Sest kui mõelda, siis äkki selgub, et midagi ongi justkui viltu. Eks see ole samamoodi kõigiga, kes vähe teistmoodi ja sügavamalt järele mõtlevad ning viitsivad asjade taha vaadata. Usun siiski, et pigem massi jaoks veidravõitu põhimõtted kui põhimõttelage sile elu.
Lugupidamisega,
Karin
Karin kullake, nüüd on vist kommunikatsioonihäire. Ma sõnastan siis uuesti. Kõik need filmid ja fotod ja muidu teated loomade alatust kohtlemisest, olgu siis õnnetud lehmad või puuri pigistatud kanad - need ajavad ka minul kopsu üle maksa. Iga kell eelistan õnneliku kana muna, talukana liha ja maheveist nende tööstuslikult toodetud analoogile.
Minu küsimus veganitele on hoopis: miks ei võta nad suu sisse ka mitte õnneliku kana pepust väljapotsatanud munakest või selle lehma piimakest, kes oma lüpsjat peale rohke ristikheina ahmimist piimavaevast vabastamise eest lausa tänab? Ehk et siis mitte ovolakto, vaid puhta vegani teema? Vaat sellest üritan ma aru saada. Ja sugugi mitte kriitilises mõttes, vaid puht arusaamise pärast. Sest eks põlatakse ikka ju asju, mida ei mõisteta, ma püüan aga mõistmise kaudu nende nähtuste suhtes sõbralikumat suhtumist kujundada.
Näiteks ovolaktodest ma saan ühtpidi aru küll - ei meeldi teile mõte teie pärast elu andnud loomast. Küllap teeb iga vähegi empaatiline inimene elus korra selle mõttemängu läbi ja püüab korraks ilma lihata hakkama saada. Kõik lihtsalt ei hakka taimetoitlasteks, väga paljud aga jälgivad, nagu sa ütled, "lõug rasvast nõretades õgides", et see loom, keda parasjagu süüakse, oleks oma elu ära elanud enam-vähem inimlikes, mitte loomalikes tingimustest. Nii et rahu mõlemale poolele.
Mis puutub aga noisse virilailmelistesse taimetoitlastesse, keda siin loos põgusalt mainisin, siis jumala eest - tean mitut seesugust, kes oma eluviisile au ega reklaami ei tee, pigem peletavad inimesi ja kinnistavad mõtteviisi, et taimetoitlane on üks vinguv ja hale inimvare. Aga noh, eks nii ole iga äärmusega - on feministe, kes armsad inimesed, mitte karvase lõuaga hoolitsemata mammid, on homoseksuaale, kes ei vahi ilase pilguga iga sookaaslast ja on ka taimetoitlasi, kel tasakaalustatud toitumine ja sellest tulenev tervis näost väljapoole rõkkab. Au neile, aga ekstremistid ahju, koos kapsa, kaali ja kartuliga! :-P
Nii et Karin, ära näe tonti seal, kus seda pole. Mina olen hetkel rõõmsalt juurikasõber, sest mul vist kleepus ülesöömisest lihasoolikas kokku, aga minust ei saa päris kindlasti võitlevat veganit.
Liina, ma ise küll omnivoor, aga samas saan täiesti aru, miks veganid nt piimatooteid ei tarbi. Inimesed ja lehmad on ju ühtviisi imetajad, eks. Kujuta nüüd ette, et Sul sündis tütar. Annad paar kuud/pool aastat/aasta rinda, siis tütreke loobub. Aga ikka igal hommikul ja õhtul tuleb ja keegi lüpsab Su piima välja (masinatega või käsitsi, vahet pole) ja viib mujale. Nii veel mitu-mitu kuud ja ehk aastatki. Kui regulaarselt lüpsta, siis piim ju nii kergelt otsa ei saagi (ristikheina söömisega piimapaisul otsest seost ei ole). Kas poleks tüütu?
Ma pole Taleggi kanalas käinud ja pole näinud kuidas need linnud seal elavad aga ma olen käinud suurtes piimafarmides üle euroopa ja need lehmad on seal küll vägagi luksuslikes tingimustes. Mina tahaks, et kui räägitakse hormoonide süstimisest ja loomade piinamistest EESTI kontekstis siis toodaks ka konkreetseid fakte ja näiteid ! Põllumees investeerib suurema osa oma sissetulekust loomade heaolusse ja elab lõppkokkuvüttes ise peost suhu. Reeglid on lihtsalt sellised kehtestatud ja hingelt maakas (nagu üks põllumees reeglina on) on ise suur loomaarmastaja. Ja kuidas toita kõik see rahvas ära kui me sööme einult neid niinimetatud õnnelike loomade tooteid? Iga päev sureb maailmas nälga 25000 inimest... no pole igalpool neid rohuliblesid mida süüa... on kõrb ja nälg. Ma ei oska öelda miks meile purihambad anti? Äkki selleks, et maapeal elu ei katkeks?
Mul on ka egajalt perioode kui lihaisu ikka üldse pole ja siis sööngi juurikaid ja liblesid aga minuarvates on päris inetu oma taimetoitlust põhjendada sellega , et loomi piinatakse. Kariloomi on aegade algusest peale peetud ja nende pidamistingimused on ainult paranenud ja just suuremates farmides... Väikeses rõskes laudas, lõa otsas ei pea enam ükski legaalselt peetav lehm elama ( Me räägime ikka EESTI oludest) Niiet jah.. palun fakte.
Ja kui oma maalappi omav inimene võib iga kell omale ise kanad aeda tuua, siis lehmapidamine on ikka midagi muud... ja kes suudab siis kontrollida kõikide nende lehmade tervist ja piima kvaliteeti?
Ja kes teab mida üks talumees oma kanadele annab? seda ei kontrolli keegi ja ei maksa arvata, et need kodukanad ei haigestu ja ei kanna haiguseid edasi, nende kontrollimine on ikka keerulisem. Kunagi kui meid inimesi siin maapeal vähem oli siis oli kõik teisiti aga tänapäeva tingimustes selline asi enam ära ei toida,kahjuks. oh jah:) Läksin hoogu , palun vabandust:)
Kuldsed sõnad, Ilse!
Postitage kommentaar