Elust ja olust

Ma kohe ei teagi, et mis selle ajaga siis on. Vahepeal on seda nii palju, et ei tea, mida peale hakata ja siis on nii vähe, et ei tea, kuhu poole joosta. Ühesõnaga aeg ja mina ei saa üldse hästi läbi. Üks harvaesinev hetk, kui ma suutsin aja enda kasuks seljatada, oli läinud pühapäev, kui justkui jumala armust üks tund juurde kukkus. Siis sai kohe aknad pestud, pea kaks tundi õues end higiseks aetud ja siis veel olude sunnil loomaaias aega veedetud. See viimane oli kusjuures üllatavalt mõnus. Lõvid, leopardid ja muud säärased suvel laiskelu elavad olid suisa nähtaval ja lasid end igast küljest imetleda.
Aga jah, seda juhtub ju vaid kord aastas, et hääst pääst tund aega päevale juurde kukub, muul ajal aja aega justkui tikutulega või nagu Toots juba ütles nigust noaotsaga taga.
Mis ma siis viimasel ajal korda olen saatnud? Ei midagi erilist, peale selle, et kreeni kiskuva turu turjal ühe omaniku käe alt teise alla olen loovinud. Olid jah siin säärased ärevad ajad, kui täpselt ei teadnud, mida tulevik toob, turule, ma mõtlen, mitte minule enesele. Mina ise olen ikka terve elu täispurjes purjetanud, häbi ja näljahäda tundmata ja ilusaid aegu taga nutmata, sest tulevad uued ja ilusamad :-)
Aga selle turu pärast oli küll siin üksaeg suur mure. Noh et mis saab, kui vana enam ei taha ja uus ka äkki ei taha. Aga tahab. Õnneks. Tahab kohe nii, et maja praegu vaat et maha lammutatud on, kõik vana välja visatud ja uus paberile visandatud. Kui ühtpidi ei saa, tuleb teisiti teha - nii me siin siis uut pilti kokku panemegi. Punasesse saali alko, suurde saali söödav - see on põhiplaan. Aga et punases saalis lisaks kangemale kraamile umbes täpselt 980 eri sorti veini saama hakkab, millest vast kolmandik on juba olemas ja kaks kolmandikku oma kõhutunnet ja kurku usaldades vaja mööda maaletoojaid kokku ajada, või et toidusaali tuleb leivaahi, kus külakorda perenaised leiba küpsetamas käivad, lisaks sellele toorpiimaautomaat, korralik juustu-liha-kalavalik, Piprapoe vürtsid ja Uus-Kongo kapsad, Vana-Torokse singid ja Türgi maitsed, Papa Joe ja Portugali pood alles jäävad, need on juba detailid. Ja väga mõnusad detailid, sest mul oleks kole kahju noist aastaga omaseks saanud maitseist loobuda.
Elu, st viimane aasta õpetas, et unistada võib küll, aga jalad võiks vahepeal maha panna ja endale aru anda, kui palju noist unistustest võib aja, raha ja jõudluse taha kinni jääda. Oli kangesti ilusaid mõtteid köögistuudiost, laste kokakoolist, suvekohvikust ja millest kõigest veel, aga olgem ausad, selleks kõigeks nappis igapäevaste toimetuste kõrvalt nii aega, jaksu kui ka peremehe raha. Nii et hääd mõtted on toredad, aga paraku nõudis igapäevane turu käigus hoidmine määratult enam aega, kui arvata oleks osanud. Egas unistamine ja kõrgelennulised ideed pole kuhugi kadunud, aga nüüd tuleb vahelduseks tõestada, et Sadama turg on tõepoolest koht, kuhu tulla tasub, muidu ei ole noil udustel tulevikuplaanidel kah kohta, kuhu randuda. Ühesõnaga töötöötöö, ikka selle südamelähedase turu nimel.
Turg turuks, tea, kui palju peale neid ümberkorraldusi siin turust enesest järele jääb, eks ta rohkem nagu turu ja poe sümbioos saa olema - ühest küljest on olemas kõik need vanad head kaubad, mille pärast meid armastati, aga lahti peab saama neist hädadest, mis meelehärmi tegid. Eks need pooltühjad letid ja kaootiline kaubaga varustatus oli see, mis turul kehva meki külge pani. Kord on, kord pole, millal tuleb, ei tea -ühest küljest turule omane, sest hääd kaupa ei saagi iga päev laialt käes olla, aga teisalt olime hädas ka elementaarsete kaubagruppidega nagu liha, piim ja leib. Hää küll, mis ma kurdan, nüüd teeme uuesti ja paremini - tellime uude turgu kaubad ise, palkame müüjad, hoolitseme ühtse näo ja teo eest. Kas teda enam turuks nimetada saabki, pigem ehk juba talupoeks või hää toidu poeks, sest turukauplejad on osa kauplusest, kauplus algab ja lõpeb aga kassade ja korvidega. No mis ma siin jahvatan, ootame ära ja näete ise :-)
Aga jah, tegemist jagub, ikka ühelt laadalt ja messilt teisele, talupoest turule, kontaktid, kokkulepped. Ei tahaks nagu alla anda, nähes, kui palju hääd toidukraami Eestimaa peal on ja teist sama palju mujaltki sisse tuuakse (siinkohal räägin ma mitte Poola tomatist vaid säärastest häädustest nagu Paulo tuuna ja Joe sudžukivorstid näiteks). Ja et kõigel sellel kraamil on ka tarbijaskonda, anna ainult ette, sest kui ette ei anna ja lett hõre on, kaob ka kõige ustavam turu sõber.
Nii et sinna see minu aeg jälle lippab, lisaks turule ka teleköögis. See on muidugi omaette tants ja trall - neli saadet päevas purki ja kuu aega jälle rahu majas. Ühest küljest tahaks seda saate formaati kohutavalt mudida, tuua külalisi, rännata mööda maad, ajada taga häid maitseid, aga teisalt - sedasama teeb juba kõrvalkanalil Tuuli ja kusjuures väga hästi! Pealegi keset hooaega formaati ei vahetata ja säärane lihtne retseptisaade on lihtsalt ette nähtud ja vaja ära teha. Aga teha on üha lõbusam. Eks see algaja rabedus on üle läinud, mitte et ma üldse kunagi kaamerat oleks kartnud, aga ega esiotsa ju ei tea, mis kuidas välja kukub. Nii ma siis vaatangi laupäeviti iseennast - noh et mis tehtud ja kuidas see välja paistab ja pühapäeval Tuulit, kes mööda riiki häid maitseid taga ajab. Ikka parem ju kui võhivõõraid vahtida :-P
Naljakalt äkki on see kõik kuidagi juhtunud - alles mõni aasta tagasi panin panga ukse pauguga kinni, alustades aa-st ja bee-st uue kulinaarselt kallutatud elu ülesladumist ja nüüd ma siis olengi ihu ja hinge köögile ja söögile andnud. Niisamuti kui nood pahaaimamatud blogardid nagu Tuuli oma saate ja Oma Maitsega, Mari-Liis Tiiu märkimisväärselt mahuka retseptiveerandikuga ja Piret psühholoogia ja gastronoomia sidumisega. Või siis Elis, kes kah senise ameti maitsvama vastu vahetas. Või kes iganes veel, toidublogijate hulgas leiab neid näiteid, kuidas söögisõltuvus su elu muudab, vast üle ühe. Mitte et ma tahaks eputada või upitada, aga vaevalt et keegi meist teadis, millele sõrme annab, kui toidublogisse esimesed sissekanded tegi.
Nii et vaadates tagasi oma tookordsele otsusele, kui panga lift mind viimast korda, kastid käes, alla tõi ja tänavale tõukas, jääb üle õndsalt ohata - kes kaua kaalutleb, see kaua elab, kes vähe kaalutleb, see õnnelikult elab.
Ahjah, et toidublogi... no ma teen ikka endiselt süüa, aga no kuidagi ei jõua piltide ja lugudeni. Ilmselt teab iga blogard seda vabastavat tunnet, kui võtad toidu ahjust, sätid taldrikule, katad kenasti laua.... ja asud sööma, ilma et kiruks puuduvat valgust, jahtuvat toitu ja aplaid suid, kes sind kahvliga ähvardavad. Küll see üle läheb :-)