Tomatist, morbiidselt

Meil on siin morbiidsed mõtted. Ei, õnneks mitte suisa suitsidiaalsed, aga siiski suht muserdatud. Põhjus ilmselge: selleks aastaks on tomatihooajal jälle kriips peal!

Kui taevane pealik pöörduks mu poole ja ütleks, et sina, Liina, oled järgmine Noa, vali nüüd igast toiduainegrupist midagi ja püüa sellega terve veeuputuse aja hakkama saada, siis jah, ma võtaks kõigepealt tomati. Siis küüslaugu ja rosmariini. Loomadest säärase veise, kes koosneb ainult antrekoodist. Ühe viinamäe lohistaks kah ligi. Muud poleks eriti enam vajagi.

Nii et siis tomat. Mahlane ja punane. Väike ja punane. Suur ja roosa. Pikergune ja kollane. Pisike ja kollane. Kirsikujuline ja roosakasmust. Rohelisetriibuline. Lapergune ja oranžikas. Mis iganes vormis ja värvis tomat ei esine, on tal ikka peaosa minu kulinaarses fetišismis.

Sel kevadel sai kastidesse pandud Betaluxi (Sadama turult Aarne-onult), Härjasüdant, Musta Kirssi, Moneymakerit (need kolm tulid Pillelt, aitäh!) ja siis mingid kolm sorti, mille nimed kohe unustasin, aga nimetasin üht kollaseks kirsiks, teist sidruniks ja kolmandat mõttetuks kõvaks junniks, mis ei kavatse enne jõule valmis saada.

Kõige viljakamaks, lausa überväädiks osutus too Betalux. Taimed läksid potti millalgi mai algul, juuni teisel nädalal olid juba pingpongisuurused viljad punased ja nii suvi läbi. Taim ise kasvas vaevalt 40cm kõrgeks, aga milline saak! Sellest saab ka järgmisel kevadel mu tomatiaianduse põhitegija. Nood kaks kollast on ka vahvad, üks ongi vastavalt nimele säärane sidrunikujuline, otsast teravatipuline. Ja Pille lahke käega antud must kirss kasvatab eriti stiilseid roosakas-halle ja marumagusaid ampse.

Mis parata, tänaseks on kõik taimed loobunud oma järelejäänud vilju küpsetamast, seega tegin õige liigutuse ja korjasin laupäeval viimsedki kokku ja panin purki. Tegemine oli puhas rõõm, milline värvide ja vormide mäng!

Tomatite purkipanekuks läks veel vaja vabas vahekorras mädarõikajuurt, tilliõisikuid, küüslauku, musta pipart ja paar nelgitera. Marinaadi keetmiseks on paras vahekord 1 liitri vee kohta 2 spl 30% äädikat, 2spl suhkurt ja 1 spl meresoola. Kui hästi läheb, näeb ükskord selle purgi pilti ka :-)

Ühtlasi sai tomatisuvele punkt pandud hooaja viimase panzanellaga. Panzanella on omakorda üks säärane tomatileiutis, millega ma võiks ka terve suve õndsalt läbi ajada.

Kui te ajate näpuga järge Itaalia originaalretseptides, siis leiate sealt lisaks tomatile ja vanale saiale ka kurki ja sibulat, aga minu jaoks on need juba liiast. Meie panzanellas käib kõige alla vana sai (ciabatta sobib oma tekstuurilt kõige paremini), seejärel hakitud küüslauk (palju!), tomatisektorid ja kõige peale oliivõlisoru, veiniäädikatilk, sool, pipar ja lahke käega riivitud parmesani. Seejärel tuleb määrava tähtsusega liigutus: tomateid tuleb kergelt suruda, et tomatimahl saia läbi immutaks. Nüüd võib kogu kausitäie segi keerata, lasta sel veel hetke rahuneda, kuni laud kaetud, vein korgitud ja tomatihaigla koos. Need lõhnad ja maitsed, mis panzanellast su taldrikul tõusevad, on lihtsalt kirejldamatud! See tomatimahlast ja õlist-äädikast läbiimbunud sai, küüslauk ja basiilik maitseid teravdamas - võtab silma märjaks ja suu veele...

Oh tomat, mu kullake, kohtumiseni uuel aastal!