Süldiromantikute maiuspala: üdikont St:Johni viisil

Üsna tõenäoliselt olin ma eelmises elus koer. Sest miks muidu tahaks ma haukuda ja saba liputada iga jumala kord, kui turul lihaletis lehma sääreluud näen. K ei haugu, pigem uriseb, et jälle ostad sa liiga palju liha kokku ja kes selle kõik ära sööb. Aga lehmakondi läheduses olen ma lahkus ise, ei tee kurjast koerast välja ja lasen lihunikul selle juppideks saagida. Et siis kondi, mitte koera.

On üks raamat, mis mind rupside ja "lihakeha väheväärtuslike osade" kasutamisel eriti julgustanud on: Fergus Hendersoni Nose to tail eating.
Henderson on säärane muhe mees, kes jutlustab mu meelest väga ausat lähenemist lihale - kui me juba võtame endale õiguse loom söömise eesmärgil maha lüüa, oleks lihtsalt inetu temast vaid sisefileed ja karreed tarbida. "Ninast sabani"-raamat on selle ilmavaate kvintessents: neerud, kopsud, südamed, võrkmikud, harknäärmed, luuüdi - kõik saab tehtud ja mitte ainult tehtud, vaid valmistaud nii, et sa jooksed turule konti ja rupsi otsima!

Luuüdiga sain ma teadlikult sõbraks vast aasta tagasi tookordset Medoci´i õhtusööki valmistades ja sealt enam tagasiteed ei ole. Röstitud üdi ühe korraliku veisesteigi peal on priima, aga kui nii suurt lihahimu ei ole, sobib üdi konsumeerimiseks suurepäraselt ka Hendersoni überkuulus röstitud üdikont petersellisalati ja saiaga. Seesama petersellisalati retsept on ka ülalmainitud raamatud olemas.

Üdikontidele pole vaja enamat, kui neid ahjus röstida, kuni väljanägemine säärane nagu siin videos, aga võib ka pannil mõlemast küljest praadida. Sel juhul ei saa kondid küll sellist uhket üle ja ümber röstitud välimust, aga kui sa planeerid neid niikuinii serveerida juba kondist väljastatuna, pole suurt vahet.

Petersellisalati jaoks tuleb hakkida peotäis peterselli, imeõhukeselt viilutada punane sibul, segada need lusikatäie väikeste kapparite ja sutsu kerge vinegretiga. No ja siis kõik suupärane, st röstitud ciabatta, salat ja üdi ühendada ja lihvida musta pipraga. Priima, sõbrad, priima!