Kuidas teha kokasaadet nii, et teistel on naljakas

Nagu ma juba kusagil mainisin, on karmavõlal kombeks mu kannul käia ja mu jalanõusid märjata. Pruugib mul vinguda eestlaste soome keele oskuse kallal, kui tekib võimalus esineda laivis nii umbes viieteistkümnele soome ajakirjanikule, ise imestades, et oi, ma vist ikkagi ei puhu suomea nii hyvin, kui luulisin.

Või pruugib mul äsjaavatud Rotermanni turu teemal sõna võtta, nimetades seda verevaeseks ja kiretuks pintsaklipslaste turuks, kui tuleb prints valgel hobusel ja annab võimaluse ise üks turg püsti panna. Et siis poole aasta jagu öid magamata veeta mõeldes, kust võtta korralikud lihunikud, sõnapidavad kalakaupmehed ja ise oma köögivilju kasvatavad talunikud. Nutt ja hala, ma ütlen.

Ja kui ma olen saanud piisavalt uriseda ühe teatud telekoka vaimuvaesuse, tuimuse ja keelekasutuse üle, tuleb nagu pauk selgest taevast pakkumine tema asemele asuda.

Ja siis ma mõtlen, et kui järgmine kord karmavõlg mulle tänaval vastu peaks tulema, siis eluga ta ei pääse. On tal vaja mulle mu teravat keelt nina alla hõõruda ja mind mu kirutavatega ühte patta panna? Aga no missa teed, kui laps ei kuula oma ema, kes talle maast madalast õpetanud on, et kes norib noorelt muhku, saab seda vanast peast ühtepuhku.

Täna ei räägi me turust, mis elab oma kesksuvist elu ja ootab järjekordset õitselepuhkemist, seekord siis sügisel, kui laadad ja festivalid läbi ning kauplejad jälle sooja kohta otsides meie katuse alla tagasi trügima hakkavad. Turg on mu au, mõistus ja südametunnistus ja ma ei kavatse alla anda ei õnneotsijatest ühepäevamüüjatele ega maja ümbrust saboteerivatele ehitustöödele.

Täna räägime hoopis, kuidas teha kokasaadet.

Kokasaate tegemiseks on sul vaja üht päeva, korvitäit kama, toimetajat, kes su veiderdamist vähimagi grimassita talub ja sinu unustatud toiduaineid keset võtet poodi ostma tõttab (päeva teises pooles tuleb sul näiteks meelde, et vaja on külma valget veini, millest spl läheb kalade peale ja ülejäänu teadagi kuhu). Siis on veel vaja kaht lõbusat selli, kellest üks võtab sind lähedalt ja teine kaugelt. Kaameratega muidugi. Mida sul sinu arust vaja ei ole, on produktsioonifirma müügiosakond, kes teatab, et selle kuu saated on müüdud äädikatehasele, piimatööstusele ja pastavabrikule, nii et ole hea ja tee nüüd neli saadet midagi sarvekestest, lauaäädikast ja petipiimast. Aga kui sa natuke mõtled, saad aru, et ilma müügiosakonnata võiksid sa teha need neli saadet ka paiselehest ja põisadrust, nii et valik on sinu.

Nonii. Niisiis on sulle antud üks võttepäev, mille jooksul pannakse purki neli saadet ja kaheksa retsepti. Sul on kaasas neli pluusi, virn puhtaid käterätte ja põllesid, meigikohver ja taskupudel konjakiga. Ei, seda viimast sul ei ole, aga järgmine kord võtad kindlasti.

Esimest saadet salvestades jagub sul auru ja vilet, nii et montaažis tuleb 2/3 välja lõigata. Teises saad oma saateaja (puhast aega 23 min) nibin-nabin täis. Kolmandas saad oma asjad tehtud ja jutud räägitud nii kiiresti, et külmkapist keefiritarretist välja võttes on sul vaja oma lobaga veel seitse minutit ära täita. Mis on muide päris keeruline. Siis taipad ja lased neljanda saate "kalaroa" jaoks valget veini tuua ja nibistad viimase saate ära nii, et vaatajad tõstavad esile artistlikkust ja ekraanikeemiat. Hahhaa, inimesed.

Iga saate vahel, kuni opad oma kaamerate läätsesid supist puhastavad, lippad sina lähima peeglini ja võtad meigi maha, et see siis uuesti peale laduda ("erakanalis müüb seks ja vägivald, nii et vali, kas teed endale litsi meigi või sinise silma!").

Ja astud jälle köögileti taha, tõmmates suunurgad selja taha, manades näole hurmuri ilme ja tervitad nähtamatuid televaatajaid järjekordse laupäeva saabumise puhul.

Esimese võttepäeva lõpuks mõistad, et oled oma retseptid üle lihtsustanud ja ei tea, kuhu silmi peita. Lubad endale, et järgmise kuu pühendad sufleele ja parfeele. Ühtlasi avastad hiljem, et oled vapralt otse kaamerasse teatanud, et Loode-Prantsusmaa asub sisuliselt lõunas, pidades tegelikult loode all silmas edelat. Häbened, et ei viitsinud eelmisel õhtul kusagilt korralikku kogust mustsõstralehti hankida ja oled tänulik toimetajale, kes mööda Nõmme aedu need kokku korjab, mis sest, et vähevõitu. Sibulat hakid nii nagu oleks sind äsja parkinsoni tõbi haaranud. Lusikal lased lõdvalt suu ja kausi vahel käia, mis sest, et su ema selle peale kodus diivanilt maha kukub. Ühesõnaga kogud oma turjale nii palju häbi ja raputad pähe nii palju tuhka, et järgmist tsüklit asud ette valmistama samal ööl. Aga siiski - sul on silme ees siht, kuidas peaks välja nägema üks etteantud formaadi ja piiratud eelarvega kokasaade, ilma et su sõbrad piinlikusest punastades teisele poole tänavat minema peaks. Nii et sa ei anna alla ja oled oma mõtetega juba kusagil jahihooajas, kõrvitsapeenral ja seenemetsas, uskudes, et homme on tulevik parem.

Seniks aga vaatad julgustuseks ja lohutuseks kaht paksu naist, seekord mitte küll originaalis, sest paroodia on veel parem!