Pojeng ja puljong

Minu lapsepõlve pojengid õitsesid Nõmmel, memme aias. Seisin ühtlugu ängist ja ihast vallatuna pojengipõõsa ees, soovides neid kivikõvu lillenuppe peos lahti muljuda, et näha, mismoodi saab nii väikesest ja tihkest pungast puhkeda säärane suur ja lopsakas õis.

Pojengidest õhkus salapäraselt teistsugust lõhna, see ei olnud imal jasmiin ega jahe sirel, ei olnud vanaema lõhnavee roos ega sügiskõduhõnguline aster. See oli... puljongi lõhn. Jah, puljong, see peen klaar vedelik, mida laps ema-isaga restoranis käies supitaldrikus põrnitses, seostus minu jaoks kummalisel kombel pojengiga ja vastupidi. Ilmselt segunesid lapse peas kaks -ngi: pojeNG ja puljoNG, aga see ei rikkunud ei pojengi lõhna ega puljongi maitset (siinkohal asetan puljongis rõhu viimasele silbile nagu pojengis ja see kõlab palju apetiitsemalt kui tavapärane puLLjong). Vaata ka Hong Kong, Erica Jong, Tsink Plekk Pang, kang, kong ja diftong.

Pojengis on midagi erilist. Tema lopsakas võlu ja häbematult ülevoolav vorm pärineks justkui otse renessansi hüpernaturaalsest enesestmõistetavusest. Vaadake mõnd Rubensi maali, kus volüümikas daam oma laialt lainetavad juuksed üle õla heidab ja pilgu veidi kohmetult oma prisketele puusadele heidab - kas ta pole mitte pojeng? Või need tihkelt voldiliste kintsudega lapsed madonnade rüpes - väikesed nupud, mis puhkemiseks valmistuvad?

Raske on leida kesetsuvises aias teist säärast kaunitari, mis veel sel viisil võluks. Veenduge ise:

Need on need uskumatult kompaktsed pakendid, mis end päev päeva haaval lahti sirutades pisipungast hiigelõieks arenevad. Viivi Luige Seitsmendast rahukevadest lugesin stseeni, kus tüdruk, käärid peos, aaloe lihavate lehtede ees seisab, hoides tagasi hirmsat isu terad lihavasse taime suruda. Vaat säärane oli ka see minu lapsepõlve pakitsus neid õienuppe lahti mudida...

Klassikaliste täidisõieliste kaunitaride kõrval hiilgavad ka lihtõielised:

Mõned õielehed on justkui siidist silutud:

Ja mõni sisu vastandub oma säbruga traditsioonilisele tõekspidamisele pojengi ilust, olles sellegipoolest pilkupüüdev:

See siin olla kõige lähedasem looduslikule pojengile, mis algselt kusagilt Hiina mäenõlvadelt leiti:

Jälle see dekadentlik mustjaspunane sära:

Mesilasepapi käis õielt õiele säärase erksa lennuga, et minu nõder käsi teda jäädvustades üsna hätta jäi:

Plahvatus purpuritehases:

Siiralt vanaroosa kausitäis kroonlehti... Bowl of Beauty ongi sordi nimi:

Öiseks õndsuseks pole vaja muud, kui oma magamiskott salamahti pojengide vahele poetada...

Isegi äraõitsenud õis toob oma sametpinnalise seemnekupraga meelde elu magusama poole: pehmekarvased virsikupõsed, ratsu sile turi, mesilase karvane kere...

Aga sel ajal, kui esimesed juba õitsenud,

... on viimased alles alustamas: