laupäev, 8. veebruar 2014

Küüslauk ja poslamasla

Oi. Ma ei ole kohe väga kaua siia blogisse sattunud. Tegin vahepeal ühe kinnise, kuhu kui sahtlisse, kirjutasin Viinistu elu-oluga seonduvat. Noh et ikka täna meri sinine ja eile oli hall ja. Ilus on see elu siin Viinistul olnud, aga aasta hakkab täis saama ja mina lahkumisotsusele jõudma. Sellest saab ehk järgmistes lugudes lähemalt räägitud. Või mitte. Lubaduste täitmine ei ole minu tugevaim külg.
Aga jah, astusin nüüd korra siia vanasse toidublogisse sisse, et panna esialgu ainult enda jaoks kirja mõtted kulinaarsest aususest, julgusest ja kompromissitusest. Jäin aga hoopis oma blogipäist vaatama. Aglio, küüslauk. 
Minu küüslaugukirg ulatub nii kaugele lapsepõlve, kuhu mälestused küündivad. Kulinaarses plaanis olin omamoodi poluvernik, isa poolt korralik eestlane, kelle memme ja vanatädi olid pruutide kooli kasvandikud ja tõid oma (24.veebruari kanti rihitud!) sünnipäevalauale ikka vabariigiaegset hõngu. Seda olen ma muidugi alles nüüd dešifreerima hakanud, tol ajal oskasin seda seostada vaid päevi kestnud ettevalmistuste, uhke lauakatte ja ägisevate külalistega. Ema poolt aga ulatuvad mu juured Eestimaa venelasteni. Mu kallis baba (jaa, ma kutsusin teda babaks, mitte babuškaks, kusjuures selle sõna õrnas ja lapsesuule mugavas tähenduses) läks liiga vara, et oleksin jõudnud tema toidukunsti vääriliselt mäletada. Siiski - üks taldrikutäis auravat hapukapsasuppi, mis oli saanud värvi korralikust tomatipastast - see on mu mällu sööbinud kui vanaaegne perepilt, deda (ehk deduška) laua taga istumas, käed põlvedel, hapukapsasupp ees auramas, sees terved kartulid ja küüslauguküüned. See pilt on mulle armas. 
Jaa. Kahju, et kallid inimesed lähevad enne, kui oskad neid vääriliselt mäletada. Aga me omalaadset Eestimaal sündinud-kasvanud venelaste lünklikku mälupilti aitas lapsepõlves jätkata mu ema. Tema oli juba Narva eesti koolis käinu, keda ei passi, nime, kõne ega väljanägemise poolest venelannaks enam pidada ei saanud. Siiani väidab ta, et mu perutav loomus on pärit kust iganes, aga mitte tema leebest ja mahedast naisliinist. Tal on ilmselt õigus, aga las see jääda :-)
Aga kulinaarses plaanis oli mu lapsepõlvekodu siiski sõpradest-klassikaaslastest kõvasti slaavi mõjude poole kreenis. See klaaspudel, millesse ma pidin Lemmiku poest poslamaslat toomas käima. Laupäevase vinegreti magushapukas mekk, millele seesama poslamasla oma erilise hõngu andis. See tol ajal isegi veidi vänge ja seetõttu põlastavalt venkupäraseks peetud rafineerimata päevalilleõli on täna leidnud auväärse koha tervisepoodide õliriiulis. 
Ja küüslauk. Tulin koolist, määrisin leivale võid ja viilutasin peale õhukesi küüslaugulaaste. Õrn soolasiru kõige peale ja valmis. Iga amps sisaldas leiva tahedust, taluvõi rammusat mahedust ja küüslaugu erutavvänget hoopi, mis virutas suulaest kurku, ninaneelu, pisarakanalitesse. Ma armastasin küüslauku juba siis, kui ma ei olnud veel kuulnudki neljakümne küüslauguküüne kanast või küüslaugusupist. 
Armastus, see ilus tunne, on mitmekesine. Armastus on kirglik, tuline, muutudes teinekord ehk pealetükkivakski, aga niisamuti on armastus ka leebe ja lohutav. Parandav ja raviv. Asendage sõna "armastus" sõnaga "küüslauk" ning kõik omadussõnad on ikka omal kohal, eks? Küüslauguarmastajate jaoks muidugi :-)
Lohutus. Nii nagu küüslauk on kütnud mu toidukirge ja lisanud mu roogadele seda elust pulbitsevat maitset, nii on ta mind ka lohutanud ja parandanud. Mäletan neid nürisid õhtuid, kui pangatöölt koju jõudsin, tülpinud, tige, väsinud. Pann tulele, oliivõli pannile, paar küslaküünt noatera all lamedaks, mõned oksad rosmariini peos pehmeks. Need lõhnad, need lõhnad... need parandavad, lohutavad, ravivad lõhnad. Mis iganes pärast siis pannile läks, kas baklažaaniviilud või lambalõigud, vahet pole. Küüslauk oli see, mis elu sisse ajas.
Adrenaliin. Igapäevane küüslaugu hakkimine Tigus, tundes juba seda ootust, kui õhtul servise ajal lendas pannile peotäis küüslauguhaket ja suts chillihelbeid, krevetid peale, sauh, valmis ja lauda. Sealt tekkis seos küüslaugu ja restoköögis pulbitseva adrenaliini vahel. 
Praegu ootan siin sombuse talvetaeva taustal suve. Seda õhinat, kui turule saabuvad esimesed õrnkrõmpsud küüslaugud ja rohurohelised muhklikud kurgid. Ostad paar küslapead, paar kilo kurke ja viid need suvised kalliskivid koju. Enne veel, kui tood keldrist üles selle kolmeliitrise, kuhu suve esimene kiirsoolalaar käima panna, lõikad ühe kurgi pooleks, hõõrud lõikepinda küüslauguga ning tõmbad seda värskusest pakatavat aroomi sügavale ninna. Seniks aga astun aeg-ajalt restoköögi juurikalattu, pistan peod küüslaugukorvi, tõstan lillakashallid mugulad nina ette ja hingan. See on minu elu läbiv lõhn. Elame veel.

esmaspäev, 22. aprill 2013

Lätlased tulevad mürinal kõik: Cotton Bordoos

Kevad rammib raginal sisse, tuuled on soojemad, õhk värskem ja meeled valla. Selles suures jääminekus tundub kohati, et Tallinna restoraniskeene kipub umbseks jääma. No üht-teist nagu toimub ka, mul on väga hää meel näiteks Sesooni üle, kus antakse päris toitu. Ja Kolm Sibulat on ka oma toad hästi ilusaks osanud teha. Mujal on ka hästi, näiteks Leib on (julgen arvata, et Eesti esimesena) julgenud minna kõveramat teed pidi ja menüüsse röstitud luuüdi võtnud. Fergus Henderson tõstaks kindlasti seepeale tunnustavalt mütsinokka. Ma mõmisen ka hääkskiitvalt!
Nii see skeene meil siis omaette tiksub, igaüks omas mahlas. Ega midagi nagu valesti ei olegi, aga värske õhk kulub ka marjaks ära, eriti endiselt jahedat kevadet arvestades soovitavalt lõuna poolt.
Paar lähemat blogijat on juba sõna võtnud teemal "Kõik lätlased tulevad mürinal nüüd", sest siiani on juba neli ausat Riia restorani Tallinna ametivendade juures peavarju saanud ja oma trikke ka tallinlastele tutvustanud. Olnust saab lugeda siit, siit ja siit. Ja siit ka.
Jäänud on veel Cotton, mis sel neljapäeval Bordoos laua katab. Ma tegin siin väikest researchi, et enne minekut aru saada, mida oodata. Peab ütlema, et kõlab uhkelt.
Cotton võib ju esmapilgul (puu/maa)villaselt kõlada, aga tegelikult on tegemist Riia ühes peenemas majas asuva restoraniga. Hotelle on Riias igat mõõtu, Royal Casino on neist vaieldamalt üks silmatorkavamaid, vähemasti mis hinda puutub. Vahel on ju nii oluline maksta nii, et küll saab! No vaat ja see Cotton asub siis selle hinnalise hotellimaja all.
Cottoni menüü räägib enese eest - üldiselt on nii, et kui sul on raha, siis tahad sa selle kulutada Caesari salati peale. Või kui mitte, siis sushit võiks ikka süüa. Või kui sushist ka isu täis on, siis pennet ikka läheb. Nali naljaks, aga mul puudub igasugune alus väita, et nimetet sushid-pastad-tseesarid üle linna hääd ei oleks. Tegelikult vaadake oma silmaga kogu seda menüüd oma hiilguses -  tundub, et süüa saab nii suu kui silmaga.
Cottoni peakoka taust lubab igatahes arvata, et ta teab, mida teeb. Nimelt on too Heinriks Erhards, kena silmavaatega meesterahvas, viimase viieteist aasta jooksul kogemusi omandanud nii Valgevenes (huvitav...), New York´is (David Boulud`i ja teiste nimekate Michelini-meeste käe all) ja Pariisis (muuhulgas leivategu ja muidu küpsetuskunsti tudeerides). Nii et CV on paljulubav.


Silmadega olen ma juba söönud, näiteks austreid minule tundmatu spumaga,



või raviolisid, mis täidet jänesemaksaga:


Et nüüd päriselt ka maitse suhu saada, lähen mina neljapäeval Bordoosse, sest just siis tuleb Cotton sinna oma söödavat ilu esitlema. Teadaantud menüü kõlab igatahes intrigeerivalt. kes ei tahaks maitsta näiteks kirsipuuga suitsutet forelli kevadiste porgandite ja köömnetega. Või metspähkli ja Läti juustuga täiendet külma suhkruhernesuppi. Või siis tursakala, mu lemmikut, spargli (mu teise lemmikuga), lisaks veel redis ja jänesekapsas (rokib, eks!). Ja maiuspala: küülik karulaugu ja mürklitega. Puhas kevad, või mis?
Nii et lätlased lammutavad koos kevadega me lõunapiiri ja kui jagu saavad, siis oma maitsed Tallinna toovad. Kuna mul on hää meel seda Riia linna noobli söögimaja ilutulestikku oma silma ja suuga sel neljapäeval meie Bordoos kogeda, siis jagan seejärel meeleldi ka siin pärastpoole oma elamusi. Kes ainult lugemisega piirduda ei raatsi, võib ka lahkesti oma sammud ka Bordoosse seada ja oma meeltega osa saada.

esmaspäev, 25. märts 2013

Pardimuna tonnato

Ilmselt ei ole ma teab mis originaalne, kui teatan erilise tunderõhuga, et armastan lihavõtteid. Armastan üha kõrgemalt käivat päikest, üha ergumat vetevoolu all jõeorus, üha paisuvaid pungi. Ning lihavõtteid kui kevade pöördumatut, kaheldamatut saabumist märkivat verstaposti.
Aasta esimene aknapesu on rõõmus ja reibas, niisamuti kui ilmselgelt ennatlik, kuid siiski juba kangesti pealetükkiv sallide-kinnaste kokkupakkimine. Keegi kusagil kuulis juba lõokesi lumise välja kohal siristamas, teine pani hommikuhämaruses tähele musträstaste hõbepilli. Mõtlen kõigile neile lagleparvedele ja hanepuntidele, kes lõunamaal end praegu valmis saputavad, et mai keskel Läänemaal me iga-aastast kohtumist tähistada. Vähem kui kaks kuud veel ja ning nad täidavad Matsalu lahe tuhandehäälselt kajava kooriga. Meie ootame, meie plaanid on tehtud - nii nagu iga aasta, nii ka seekord võtame koju saabuvaid rändureid keset õitsvat maikuud oma salakohas, võlumetsas, kus kajakas on suitsuahju peale pesa teinud ning päike merevee Matsalu kanalites soojaks kütnud. 
Aga mis nüüd praegu sellest, sinna on veel aega. Enne tulevad kevadpühad, need õnnistavad, valgusküllased, puhkemispungalised rõõmsad päevad. 
Muna on kevadpühade peategelane ja mune meil turul praegu jagub. Oh mis inspiratsioon: pirakad-piklikud hanemunad, tähnilised kalkunimunad, läbikumava koorega pardimunad, sini-halli-beežikoorelised kanamunad, hõrkväiksed vutimunad. 
Olles proovinud nüüd neid kõiki, on minu lemmikuteks saanud pardimunad. Kanamunaga võrreldes on neil suurem ja sügavkollane rebu, maitse tundub aga kuidagi külluslikum, rikkalikum. Kuidagi patt on neid küpsetistesse peita, kuigi pardimuna kõrgema rasvasisalduse tõttu pidada neid just pagarid ja kondiitrid eelistama. Nii naudingi ma pardimuna suussulavat tekstuuri niisama lihtsalt, kergelt keedetuna. 
Üks mu kevadisi suuri lemmikuid on vitello tonnato, itaallaste geniaalne kombinatsioon külma vasikaprae lõikudest tuunikalamajoneesiga. Vasikas vasikaks, alati ei ole aega ega tahtmist liha järele. Aga too tuunimajonees sobib suurepäraselt ka keedumunadega, kusjuures roog ei ole sugugi nii prosta, kui kostab. Unustage sööklate klassik, muna majoneesis, vaadake parem seda kevadilu: 





Õrna tekstuuriga mahe pardimuna, rammus tuunikalakaste, krõmpsuvad kapparipungad - hetkel mu lemmikroog, mis päris kindlasti ehib ka lihavõttelauda. Minu tonnato ehk tuunikalakaste ei pretendeeri vähimalegi autentsusele, sest aastate jooksul seda pidevalt valmistanuna olen ilmselt kohandanud algretsepti enda maitsemeelte järgi. 

Pardimuna tonnato

mõned pardimunad (hää küll, kanamunadega saab ka hakkama)
serveerimiseks kappareid, salatilehti (Rooma salati südamik on kena, sigurilehed samuti)

Tuunikalakaste: 

200 ml head majoneesi
karp konservtuunikala õlis
paar anšoovist (võid ära jätta, kui ei maitse või ei ole)
1 riivitud küüslauguküüs
veidi sidrunimahla
musta pipart, värskelt jahvatatud!

Vurista kõik koostisosad blenderis ühtlaseks. Keeda pardimune keema hakanud vees 8 minutit, jahuta ja koori. Poolita munad, tõsta vaagnale salatilehed, seejärel kaste, munapoolikud ja kapparipungad. Jahvata peale musta pipart ja naudi!

esmaspäev, 4. märts 2013

Veriapelsinid. Veri_apelsinid.

Veriapelsinide hooaeg on jälle käes. Ma ootasin seda. Mingid retseptid olid ka kahe kõrva vahel, aga nagu alati, on need selleks ajaks, kui kaup kohal ammu haihtunud. Seega naudin niisama.
Vaatan neid lõkendavaid väikesi iludusi enda ees ja tunnen ähmast erutust. Miskipärast on veriapelsinid enam kui lihtsalt apesinid. Veri - see on ilu, elu ja surm. Surm on ka ilu, sest see on me elu viimane happening, parem olgu ta siis juba ilus. Ei, ärge saage valesti aru, mul ei ole erilist surmaihalust, vähemasti mitte enam kui keskmisel romantikul kunagi, aga ma ei pea surma ka koledaks. Jah, kurvaks küll, kui aeg ei ole õige. Aga mitte inetuks selle sõna lõplikus tähenduses. Surm on samavõrd inetu kui sündki - tõenäoliselt sama rohkelt igasugu kehamahladega immutatud, ängi ja ägamist täis. Aga tulemus on mõlemal ilus - ühel juhul algus, teisel juhul uus algus. Vist. Ma arvan.
Sünni ja surma vahele jääb aga veri, palju verd. Veri, mis kohiseb kõrvus ja veri, mis peksab meelekohtades. Veri, mida me võtame millegi kinnituseks ja veri, mida me anname kellegi aitamiseks. Vere maitse tuleb suhu, kui hammustan huulde, sest välja öelda ei saa. Ja vere mekk tuleb ninna, kui pulss lööb üle normi ning pingutada on vaja veel viimased meetrid. Vahel tuleb veri ninast välja ka, mul näiteks tookord, kui olin tööga üle igasuguse piiri pingutanud ja vererõhk enam rõhumist välja ei kannatanud. Enam endale nii ei tee, lubasin ja olen kinni pidanud.
Vereta ei saa isegi toidus. Kõige vorstim vorst on verivorst, sest õigupoolest on see ju pühaderoog. Verikäkk pole ka mingi niisama käkk, vaid värskest verest praet roog. Elu maitsega seega. Vereta ei saa, veri on asendamatu.
Seega need veriapelsinid on justkui õigemad kui nood veretud. Palged on noil punased, justkui häbeneks nad midagi. Millega nad hakkama on saanud, ma ei tea, aga maitsevad küll paremini. Küpsed, külluslikud. Justkui täis elu ja põlemist. Söön noid ja põlen kaasa.


neljapäev, 28. veebruar 2013

Kohv ja sigaretid.Tegelikult tee.

Tegelikult ei ole see kulinaarse hipi määratlus sugugi nii laest võetud. Eelmises loos mainisin ma poolehääli miskisugust murdumist ja uuesti kokku kasvamist. Olles sündinud ja läbi elu loogelnud imeliselt mugava patoloogiaga- nimelt on mul meduusi selgroog sellega kaasneva olematu distsipliini, enesekontrolli ja vastutustundega - ei ole ma kunagi suutnud endale seada sihte või pidada kinni endale antud lubadustest. On puhas õnn ja juhuste kokkulangemine, et niiviisi elades on ainsad suurimad pahed, mis külge hakanud, kohvi ja veini kuritarvitamine.
Ühel Pöffil sai aastaid tagasi vaadatud Jim Jarmuschi filmi Kohv ja sigaretid (oli vist Jarmusch? Ma ei viitsi fakti kontrollida, ma ju ütlesin, et ma olen meduus). Kõikide sketšide peategelasteks oli kohv ja sigaretid. Justkui käiks need vältimatult kokku. Vaat ei tea, minu jaoks ei käi, sest ainsad harvad kokkupuuted sigarettidega jäid mul kuhugi keskkooliaega, kus ma ema käekotist näpatud Tallinnaga popp üritasin olla. Ma jälestan suitsetamist selle igas väljundis, alates neist lõdisevatest sinininadest kontorihoonete ja kaupluste uste ees kuni nende haisvate riiete ja näppudeni, millega nad kaaskodanikke oma teadmata terroriseerivad. Nii et mulle on arusaamatuks jäänud nikotiinisõltuvus, mille (ilmselt) nautimisega kaasneb nii palju haisvat ja ebameeldivat. 
Kohviga on teine lugu. Ma olen kogu oma teadliku elu kohvi peal kasvanud. Algul oli see titeeas joodud memme keedet viljakohv piima ja suhkruga. Siis kodune kohvitass enne koolipäeva, ikka magus. Siis hilisemas pubekaeas loobumine suhkrust, sest "ma kaalusin ju äkki lausa 50 kilo!". Imestusega kuulamine, kuidas täiskasvanud roheliste ubade röstimisnippe jagasid. Krooniaja alguse lahustuva kohvi vaimustus. Põgusat aega õpetajana töötades õpetajate toas spiraaliga vee kuumutamine, et vahetunni ajal kofeiinilaks kätte saada. Pangatööl taharuumi passikoopiat tegema minnes köögis paari tunni jagu kannus kõrbenud kohvisurma lonksamine. 
Ja hulga heledamad hetked:  Kohviveski kõrin, enne kui puru presskannu puistata ja kuum vesi peale kallata.  Järgmine tase: Itaalias avastatud Bialetti kann, mis meid siiani teenib. Bialetti annab tervele kodule imelise õhus hõljuva kohviaroomi...
Suvise telkimisega vältimatult kaasnev hommikune löke, et püha kolmainus "kohv, muna ja leib" kuuma saaks. Suvehommikul kõrvulukustava sädina saatel rõdul linnupette võtmine, et siis korv käevangu ja turule minna. 
Tööle jõudes väga kalliks saanud kolleegiga kohvikusse kõndimine, et nipsuga latte ja must tellida. Õhtune söömaaega pitseeriv tass epressot, mis võimaldab ööga hilja peale jääda. 
Cuppingud, testingud, uued maad, oad ja segud. Kopi Luwak, mida kasvõi korra peab proovima. 
Kohviturism, või kuidas seda nimetada, kui kuhu iganes sõites on esimese kolme äraõpitava sõna hulgas üks ikka kohviga seotud. Imeline tassitäis espressot kell seitse varahommikul Itaalia väikelinna kangialuses. Viini kohvikud. Hilise õhtu taastaja Portugali püstijalabaaris. Kohustuslik kohvitass suvalises Hispaania linnakeses, enne kui churrose ja kuuma šokolaadi kallale asud. Isegi Prantsusmaa, kus ma mitte_kunagi ei ole sattunud korralikku kohvi jooma, seevastu kui samm üle piiri esimeses ettejuhtuvas Itaalia tanklas võib saada elu elamuse. 
Aah... kohv, mu kallim. 
Ja siis tuli see murdekoht. Kust, miks, ma ei tea. Mingi näriv rahulolematus pani mind läinud aasta lõpus hommikuti (tööl kohvikus, kus meil vaatamata muul kohv ikka VÄGA hea on) tellima järgmist tassi juba siis, kui eelmisel veel põhi peal polnud. Nii juba nädalaid järjest. Kuni uue aasta saabumisel kohviga riidu läksin. Emb kumb meist teineteist enam ei armasta. Ma ei ole joonud kohvi vist alates jaanuari esimesest nädalast - lihtsalt korraga hakkas äraütlemata vastu see vahustatud piim tassi pinnal, mis jätab tassi servadele kahtlasi räpaseid rante. Vastu hakkas järelmaitse, mis suust veel tunni jagu ei lahtunud. Juhtus midagi ja ma ei ole enam kohviga sõber. 
Nüüd joon teed. Naudin rohelise tee siirast läbipaistvust, puhast maitset, mis jätab ihu heledaks. Naudin maitsemeelte puhastuskuuri, mis laseb iga päevaga üha selgemalt vahet teha kvaliteetsel teel ja selle alatul analoogil. Naudin nende inimeste, keda tunnen ja usaldan, nopitud ja kuivatatud ürditeed, mille segu on teadmisega kokku pandud. Armastan õhtul murda värskeid sidruntüümiani- ja melissioksi, puistata neid kannu, et siis tee tõmbamist oodata. Mõtlen juba ette, kui suve teises pooles saab piparmündivihtu kokku köita ja kuivatada.


































Ja ikka ei ole ma rahul. Kohv oli mu kallis pahe, mu väike ulakas rõõm. Aeg-ajalt hommikul kohvikusse minnes luban, et võtan nüüd tassi. Ja ei suuda. Ikka tuleb tee. Aga isegi teades, et tellin ikkagi teed, hüüan kohviku poole tõtates üle sõprade ukse "kohvilee!". Nii et kohv elab hoolimata (ajutisest?) pagulusest siiski mu meeltes, rutiinides ja parimates päevades. 

esmaspäev, 25. veebruar 2013

Kulinaarse hipi eneseleidmine

Nagu näha, on siinkandis jälle pikem vaikus valitsenud. Tagasivaadates võib sündmused lühidalt kokku võtta: toidublogi tegi viimase hingetõmbe, suri vaikse ohkega loomulikku surma, et siis reinkarneeruda ja sündida uues kehas ja värske vaimuga.
Ma ei tea, miks toidublogi ära suri. Äkki see ei olnud ikkagi loomulik vanadussurm, tegu võis olla ka raske trauma tagajärjega. Näiteks mingi seesuguse traumaga, kus kusagil jõulude ja uusaasta vahel minus kõik peenikeseks puruks murdus ja peale pisukest heitlust uuest kokku kasvas, aga ilmselgelt uutmoodi. Jah, ütleme siis, et toidublogi lasi oma okkad koos jõulupuuga maha, et siis kolmekuningapäeval ühiselt taevastesse kõrgustesse leekida. 
Hää küll, aitab mõistujutust, räägime asjadest nii nagu need on. Ma olen juba mõnd aega selle "toidu"blogiga siin heidelnud ja tundnud, et asi ei ole õige mitte. See ei ole mina! Ei ole kunagi olnudki! Mina ei ole didaktik, metoodik ja tehnik! Minu peas ei tiksu retseptid ja kätes puudub hakkimisramm. Minu veres voolab adrenaliin, mitte hanerasv ja serotoniin, mitte pastakaste. /ärgu mõistetagu valesti,  ma ei arva, et kellelgi teisel nii oleks, ma räägin sügavalt omaenese alalõuast nagu alati/. 
Üsna mõnd aega on mind frustreerinud alateadlik tunne justkui ei tohiks ma enam midagi hääd lauale panna ilma et ma sinna kõrvale sätiks vanaema koogikahvli, samal ajal muretsedes rakursi, kadreerimise ja valgustuse pärast. Või et midagi hääd kokku keetes peaksin samal ajal märkmepaberile gramme üles tähendama, muidu võib keegi teine mu retseptiga puusse panna. Oi, inimesed, kui te mind tunnete, siis teate, see ei ole mina!
Ma imetlen sügavalt ja hirmuseguselt oma ihule ja hingele sügavalt armsaid lähimaid blogijaid, kes suudavad produtseerida imelisi, toimivaid, ahvatlevaid retsepte juba nädalaid enne pärtli- või peetripäeva, aga mind ajab nutma mõte, et ma ise peaks sedasama tegema. 
Ja seesama täiuslikkuse imetlus on mind aegamööda murendanud, justkui polekski ma midagi väärt kui mul ei ole toon-toonis linikuid iga järgmise retsepti juurde. /oeh, järgmine disclaimer: tegu ei ole iroonia, vaid avameelsuspuhanguga/. Küllap neid linikuid on, niisamuti kui järjest juurde kogunevaid nõusid ja kusagilt rebitud retseptinurki. Aga blogimist = retseptide jagamist takistab justnimelt see Kuu esimene külg, selge ja särav justkui pühapäevahommikune pannkook, mille pereema lauale tõstab.
Mina elan Kuu tagaküljel, kulinaarse hipina, kelle aju poolkerade vahel tiniseb õndsalt söögiriistade õrn kõlin, ilma et ma muretseks väga retsepti täpse edasiandmise või järgmiste kokkajate õnnestumise pärast. Ma tahan endiselt jagada elamusi igast järgmisest õnnestunud sõõmust ja suutäiest, ma tahan jäädvustada taldrikul olevat ilu, anda edasi lõhnu, maitseid, tundeid. Lõppeks on mu blogi alapealkirjaks ju "Kulinaarselt kaldu PÄEVARAAMAT",  mitte toiduportaal või retseptikogu. 
Ja täna hommikul, lastes päikesel paista läbi suletud laugude ja kuulates tihaste kevadeootuses vidinat, läksid asjad korraga paika. Mu sõrmed sügelevad endiselt, ma tahan jagada iga õnnestunud söögikorda, iga hääd (ja teinekord ka vastupidi) söögikohta, aga ma teen seda teisiti. Läbi sõnade, läbi pehmelt öelda ebakorrektsete retseptide, läbi telefoniga käigu pealt klõpsitud piltide. Sest kui ma nii ei tee, võin ma rahumeeli küpsetada siinse blogi peiedeks ristikujulise koogi, värvida võõba söetablettidega mustaks ja istutada ümber koogi tuhat leinavat rosinat. 
Läbi seesuguse uue perspektiivi vaadates pöördus vertikaalne hinnanguskaala mõnusasti horisontaalseks, justkui üheks pikaks peolauaks, kus mu kõrval istuvad mulle kallid inimesed, kellega olen just läbi blogimise tuttavaks ja üha lähedasemaks saanud. Mu kaasblogijad on täiuslikud retseptikirjutajad, jumalikud pildistajad, imelised stilistid ja lisaks neile kolmele minule kättesaamatule omadusele ka ülimalt arenenud kulinaaremotsionaalse intelligentsusega. Mina olen kulinaarne hipi, kes ei suuda kahtlastes kangialustes õhus hõljuvale magusale hõngule vastu panna ja keerab jointi igast järgmisena ettejuhtuvast sööginaudingust. Et seejärel sellest midagi ebamäärast, aga kindla peale emotsionaalset kokku kirjutada ja seeläbi teisi sama kahtlasele, kuid naudinguterohkele teele ahvatleda. 
Jep. Kulinaarne hipi, see olen mina. Toidublogi on surnud, elagu söömisrõõmublogi!

esmaspäev, 7. jaanuar 2013

Suvikõrvitsa-hernesalat feta ja tomatiga

Ei ole parata, aasta alguse paastumeeleolu on sama ettearvatav kui sellele eelnenud aastalõpu prassingud. 
Läinud pühade jõululaud oli rõhuvalt metsa ja mere poole - Kolga lahe meriforell, Tsitre-kandi silmud, Virumaa metssiga, Eru lahe äärest korjatud lehterkukeseened (jah, need oktoobri algul korjatud seened tollest päevast, kui veel ujuma kannatas minna). Lisaks veel vutimaksapasteeti ja kalkuni-trühvliterriini. Toidulaud oli imeline, täpi i peale pani Tuulilt näpatud mandariini-mandlikoogi retsept. 
Aga kaua sa kannatad, õigemini, kaua su ihu sellisele prassingule vastu peab? Eriti veel kui jõuludele järgneb peremehe sünnipäev, mille puhul tuleb köök päevaks vabastada, et siis õhtul imetegusid nautida. Ja imetegu see sel aastal ka oli. Mina ei võta juba ammu nii suurelt ette, aga sünnipäevalaps suutis - taigen kerkima, kuklid ahju, lambafilee hakklihaks ja kuumal pannil pihviks, peet röstida, sibul praadida, kastmed keeta, juust valida, salat sättida, et siis oma perele sõna otseses mõttes gurmeeburgerit pakkuda. Uskumatu mees, siiani imestan - alustada burksitegu jahust ja lihast, et õhtul lauas vähimagi väsimusemärgita veini kallata... Aga ma ei ole kunagi häbenenud öelda, et mul on vedanud :-)
Selliste prassingute taustal pole ka ime, et uue aasta alguseks anub hing ja ihu midagi rohelist, värsket, kerget! Eks see ole igal aastal sama moodi, piisab, kui lappan blogipostitusi tagasi eelmistesse jaanuarikuudesse. Ikka see igatsus esimese rohelible, kõrgema taeva ja heledama hommiku järele. Mis sest, et paar talvekuud veel ees ja see õige lihapadade ja punaveinide aeg alles tulemas - praegu tikuvad vägisi pähe mõtted kuusekasvudest, kaselehtedest, nõgesest ja naadist. 
Samas on see südatalvine salativalik ikka alla igasugust arvestust. No kohe kuidagi ei kutsu see kaugelt maalt kohale veetud või jumal teab mis substraadil kasvatatud roheline kraam sööma. Aga herned on sügavkülmas ikka helerohelised ja suvikõrvits ka kuidagi kutsuvalt prink. Sellest siis ka säärane patukahetsuslik paastumeeleolust kantud salatike: 


Rohelise herne ja suvikõrvitsa salat feta ja poolpäikesekuivatatud tomatitega

1 keskmine suvikõrvits
2 dl külmutatud rohelisi herneid
1 suurem küüs küüslauku, hakitult
ühe sidruni koor riivituna
poole sidruni mahl
100 g päikesekuivatatud tomateid 
200 g feta juustu (soovitavalt kitse- või lambapiimast)
ürte - münti, koriandrit või rohelist sibulat
praadimiseks oliivõli

Lõika suvikõrvits 1,5x1,5 kuubikuteks. Kuumuta pannil oliivõli ja prae kiirelt suvikõrvits koos küüslauguga läbi. Poole praadimise ajal lisa sidrunikoor ja sulatatud herned. Samal ajal haki feta juust kuubikuteks. Kui päikesekuivatatud tomatid on liiga suured, haki ka need kaheks-kolmeks tükiks. Tõsta vaagnale kuum suvikõrvitsa-hernesegu, lisa tomatid, feta ja ürdid, pigista peale sidrunimahla. 

Mina kasutasin siin Sadama turul müügil olevaid poolpäikesekuivatatud kirsstomateid, need on imemagusad, väikesed ja maitsvad, mitte nagu need purgis müüdavad tallanahaks kuivatatud ja ülesoolatud suured tomatid. Lisaks neile punastele kirsstomatitele on meil turul ka kollaseid poolkuivatatud tomateid. See ei olnud nüüd sugugi reklaamina mõeldud, pigem vihjena hää kraami otsijale.  
Kui neid ülalnimetatud poolkuivatatud tomateid ei ole, soovitan ma soojalt oma kirsstomatid ise vinnutada. Asi on lihtsamast lihtsam - karp kirsstomateid poolitada, asetada ahjuplaadile, peale pihustada (siis jaguneb ühtlasemalt) oliivõli, veidi soola ja kuivatatud oreganot. Seejärel poolkuuma ahju (kõige enam 100 kraadi) umbes tunnikeseks. Nii toimides aurutad talvistest kirsstomatitest liigse vee välja ja saad tulemuseks magusa mekiga poolkuivatatud tomatid. 
Fetaga on ka keerulised lood. Ma armastan feta juustu, aga enamus neist Eestis saadaolevatest on mingid feta paroodiad - kuivad, kõvad, puised käkid. Läbi isikliku kogemuse olen jäänud eelistama Olympuse kitse- või lambafetat. Kes kitse- või lambapiima maitset pelgab, sellele on samast sarjast olemas ka lehmapiimast valmistet feta. Need kolm varianti on äraproovitult pehmed, peaaegu et kreemjad, õige soolasusega. 

Pilt maaletooja kodulehelt
Muide, selline kiirelt küüslaugu ja sidrunikoorega läbi praetud suvikõrvits on omaettegi mõnus kõhutäis, eriti kui veidi pecorinot peale riivida. Klaas karget valget veini kõrvale ja silmi kinni pigistades võib end üsna mitu kuud ettepoole kujutada :-)

esmaspäev, 31. detsember 2012

Kergel sammul täiskäiguga edasi!


Kurdetakse, et ma ei enam blogi ja kardetakse, et ma üldse ei söö. Alatu laim, ütlen seepeale! Söön küll, ja kuidas veel! Kui aus olla, siis ootan pikkade silmadega uut aastat, et aknalaual võilillevõrseid ja naadilehti ajatama hakata, sest jõulud on teinud oma töö ja silm ei sära kohe nagu üldse mitte millegi peale enam. Tahaks klistiiri, hiniini ja märgi linu. Aga enne veel, kui nisuvõrse- ja vesikressidieedile maandun, tuleb üle elada vana-aastaõhtu. Ma ei kavatse teha ühtki tagasivaatavat kokkuvõtet, anda ühtki uusaastalubadust ega pidada ühtki moraalitsevat monoloogi. Jäägu presidendi kõne ja Mangi ennustused neile, kes manitsusi elu aluseks peavad. Elu on selline, millisena Sa teda võtad - seega pea püsti, silmad lahti ja täiskäik edasi! Kui mu kirev ja ärev elu mulle midagigi õpetanud on, siis seda, et ausus enese vastu on pikas perspektiivis ülima rahulolu  retsept. Kui nüüd globaalselt lokaalsele liikuda, siis siinse peatüki kontekstis räägib aususest enese ja oma isude vastu me vana-aastaõhtu menüü. 
Kuigi uus aasta saabub meile metsavaikuse ja jõekohina saatel, keeldun ma kategooriliselt ugri-mugri menüüst. Kuigi tänaseks õhtuks maale minek seda soosiks, ei taha ma enam suutäitki kartulisalatit või soolaseeni ning  vorsti-pasteedi-süldi soolikas hiberneerub kuni järgmiste jõuludeni. Täna nõuab oma osa see osa seedimiselundkonnast, mis tuleb toime vaid värske, kerge ja kargega. Niisiis uusaastaöö fusion-musion menüü saab olema: 

J Ä Ä   H Ü V A S T I,  2 0 1 2!

K A R I J Õ E    |   3 1. D E T S
  
Menüü

Kuningkrevetid chilli, küüslaugu ja koriandriga

Kammkarbid seesamiõli ja ingveriga

Siig laimi ja punasibulaga

Aurutatud suhkruhernekaunad

Rooma salat  hurmaa ja granaatõunaseemnetega

Värske kurk ja roheline sibul riisiveiniäädika ja seesamiseemnetega

Tsitrused Tai basiiliku, fenkoli ja punasibulaga

Ananass mündi ja pruuni suhkruga

Avokaado punasibula ja chilliga
  ---
 Valge šokolaadi – mascarpone kook kirevilja ja karambolaga
  ---
  Beauty sleep, 12h
--- 

                   T E R E  T U L E M A S T,  2 0 1 3!