Kokasaade on surnud, elagu kokasaade!

Kuulge-kuulge, ma kuulutan - see piinlik episood nimega Head isu sai nüüd läbi.

Ütlen ausalt, et kui läinud suvel produktsioonifirma seltskond mind nimetet saate proovivõttele kutsus, olin esiotsa peaaegu et nördinud: mina, saate suurim kriitik - ja saatejuhiks? Ma mõtlesin ikka jupp aega ja andsin jah-sõna lähtuvalt põhimõttest "ära kritiseeri tühja, tee parem ise ja tee paremini". 

Üks esimesi saateid Nõmme mändide all

No ma lihtsalt ei ole kunagi süvenenud sääraste saadete tausta. Et kodu-, naiste- ja kokasaated on tegelikult reklaamiraha lüpsilehmad, mille edukust tootja ei hinda mitte vaatajanumbrite, vaid müüdud reklaamiraha järgi. Suva, kes vaatab, peaasi, et raha tuleb. Ja nii juhtubki, et saatejuht on fakti ees, et kolm kuud on ta laual Panzani pasta ja viis kuud Tureki kolejuust. Mis omakorda paneb endast ja oma nimest lugupidava saatejuhi mõtlema, et kas sellist kokasaadet me siis tahtsimegi. 

Säärase saate väntamine on/oli tegelikult huvitav, võiks öelda, et isegi väljakutse. Teha ühe päevaga purki neli saadet, st vähemalt 8 retsepti, vahepeal viis minutit nina puuderdamiseks ja juuste kammimiseks aega võttes ON väljakutse. Niisamuti on väljakutse toimetaja palve, et kuule, püüa lihtsamaid asju teha, sul kulub toitude peale liiga palju aega. Et siis nagu vorstileiba või? Või siis reklaamipoiste uudised, et kuule ära pahanda, aga me saime ühe kruubitootja konksu otsa, kas mõtled homseks midagi välja? (see konkreetne juhtum tõi minuni õnnekombel uue lemmiku - terasüügi). 

Saate tegemine ei ole sugugi nii glamuurne, kui diivanil istudes ette kujutada võiks. Produtsendi sõnad "meil on säästusaade" käivad kõige kohta, alates sellest, et saatejuht kammib-mukib end ise, kuni selleni, et operaatorid teevad ise heli ja valguse - mis on tegelikult ennekuulmatult ihne ja paistab hoolimata meeste tõsisest pingutusest siiski telekast valusalt välja. Ja kui te mõtlete, et saatel on režissöör, kes kogu kompotti reguleerib ja otsustab, mis millele järgneb, mida öelda ja kuidas seista, siis no ei - katsu ise leiutada, kuidas parem on. Säästusaade ju. 

Nii et pinget, pahameelt ja pettumust on sama palju kui tegemisrõõmu. Eks mulle alguses ikka täitsa meeldis - näiteks suvised õuevõtted olid väga vahvad ja kui saateid sai kusagil tänaval, rannas või metsas sisse juhatada, andis see asjale erksama jume. Aga varem või hiljem sõidab ratsionaalsuse ja reaalsuse teerull sinust üle ja annab sulle napid 23 minutit, kuhu esmalt paigutada müüdud tooted (vaata, et Tere oleks ikka laual ja katsu Poola juustust ikka midagi välja võluda!) ja siis vaadata, kas loo jutustamiseks ja roogade valmistamiseks aega üle jääb. Päris piinlik. 

Nii et kui nüüd hakkasid minuni imbuma uudised, et kanal nõuab tootjafirmalt radikaalseid muutusi, alates sellest, et kokk peab olema mees ja proff, kukkus mu südamelt suur kivi kolksuga maha. Jää hüvasti, Tureki juust, ole terve, Risso rapsiõli, varsti saate te tunda mehisemat kätt! Kui muidugi leidub mõni mees, kes teile käe ja endale märgi külge panna tahab. 

Eks mul pigistasid ikka kõik kingad jalas ka koledasti - ega tegelikult ikka ei sobi Sadama turu perenaisel reklaamida Rimi lette ja kuna mu kalender pole kummist, kannatas turg alati, kui pidin päeva-paar võtete tõttu eemal olema. Hinnates enda käes olevate ettevõtmiste elujõulisust ja edukust, on igal juhul mõistlikum anda 200% turule, kui fifty-sixty turule ja saatele. Kõige valusamalt karjus aga mu ego-konnasilm (jah, meil kõigil on egod, ärge arvake, et egot peaks häbenema), tootes parima tahtmisegi korral aga totaalset kräppi: tuima, igavat telepilti, kus üks mammi silmade särades Poola juustu suhu toppis. No piinlik oli. Tõsiselt.
Kui ühel hetkel jõudis kohale, et paraku on minust suurem jõud nimega raha, mis nullib kõik head ideed ja tahtmise teha hääd ja õiget, sai jõulude ajal küpseks otsus vedada välja hooaja lõpuni, kuid mitte enam. 

Kui nüüd hakkas imbuma infot, et ka kanal, kes saadet näitab., ootab radikaalselt paremat ägedamat tulemust, sealhulgas eelistatavalt meest ja profikokka (ilmselt vastandumaks kõrvalkanalil samal kellaajal figureerivale sama innukale naiskodukokale, kellega ma muide ühist alateadvust jagan :-))), oli selge, et siit edasi enam mitte üks samm - otsige ja leidke uus tegija, kelle valulävi on kõrgem ja tundlikkus ostetud reklaami suhtes madalam. Mina astun nõiaudust välja ja püüan tagasi saada oma maine, mis lubab mul edaspidigi oma arvamust välja öelda, kui asi on sulaselge s..t. 

Kui nüüd kokasaadetest ja nende tegemisspetsiifikast laiemalt rääkida, sest keda ikka huvitab ühe eaka daami äng ja hala teemal nimi ja nägu, siis vastan meeleldi väikeste televaatajate küsimustele, miks meie kokasaated (siinkohal räägin neist, kuhu olen ühel või teisel viisil sattunud) on nii hallid ja igavad. Tuuli, kallis, sina ära loe, ma ei ütle ühtki sõna sinu isiku kohta - me oleme samas paadis. 

Kalasaate merevõte

Väga lihtsustatult seletades sünnivad säärased saated kahel erineval algatusel: kas tellib neid telekanal, andes kaasa hulga pappi, millega saade ära teha tuleb, või hangib selle papi produktsioonifirma ise, müües saatesse nähtavat ja nähtamatut reklaami. Ideaalis peaks reklaami osakaal olema säärane, et sul endal tekib isu osta nähtud pann, pott, laualina või makaron. Aga kui reklaami ostja ikkagi maksab täie rauaga ja oskab nõuda, käib saatejuht mööda nööri ja assistent mõõdab stopperiga aega, kas mahamängitud monoloog teemal "kuidas mulle maitseb ühes agraarvabariigis valmistatud võltsjuust" vastab ikka müüdud lubadustele. 

Suured kanalid saavad endale lubada suuri nimesid - Jamie saates müüb Jamie ise, kellelgi pole vaja sinna odavpastat või rämpsõli sisse punnida. Suured nimed tähendavad suurt raha, mistõttu koosnevad võttegrupid valgustajate-. helimeeste- ja jumal teab kelle tiimidest, lisaks istuvad montaažipuldi taga inimesed, kes teavad, et koogi küpsetamise loos ei tohi välja kraapida lõiku, kus jutuks kraadid ja minutid. Suuri nimesid kammitakse ja puuderdatakse. Suured nimed ei pea lappama oma keldrisse viidud riidekotte, et igas saates uut ja huvitavat selga panna ning pärast kodus kõhult rasvaplekke välja pesema, kuna samade riietega on vaja järgmine päev tööle minna. Selleks on neil stilistid, meikarid ja juuksurid. Ja inimesed, kes teavad, kuidas tehtud toit välja panna ja retseptiplaani pildistada. Rääkimata tervest armeest operaatoritest, kes sind iga nurga alt võtavad ja režissöörist, kelle peas on pilt apetiitsest saatest. 

Mitte et ma nutaks stilistide puudumise pärast, aga paraku jääb põlve otsas tehtud saade ikka põlve otsas tehtud saateks. Innukas saatejuht (vähemalt mingi ajani), omal alal kogenud operaatorid (parimal juhul 2, aga tehtud on ka ühega) ja üks assistent, kes end mitmel rindel samaaegselt lõhki rebib, ei tooda kokku sünergilist imet, vaid lihtsalt piinlikku jampsi. 

Aga et olla viisakas, tänan ma kõiki, kel jagus kannatust saadet teha või vaadata. Tulevad uued ja hullemad, mina jätkan ühiskonna valvekoerana haukumist ja irisemist :-) 

Ega kaine peaga seda tööd teha ei kannatagi :-)

Fotod Filmimehe Facebookist

Õun + juust = pirukas

Ma olen kangekaelsem kui eesel. Nimelt ei armasta ma teha asju, mida kõik teised teevad. Tegelikult juhtub seda muidugi üsna tihti, et teen sama, mida kõrvalblogide naabrinaised, aga selle nähtuse nimetus on "kollektiivne alateadvus" või "üks pea, mitu blogi". 

Nii et ega mind eriti sundida ega mõjutada ei saa, seda suurem on tõenäosus, et vaat just seda ma ei tee. Näiteks tabab mind alati enne pühi trots - mismõttes pühad, mis mõttes pean tegema nii ja naa, muidu ei ole pühad pühad. Enne sünnipäeva lähen ka tusaseks - nagu keegi käsiks pidu planeerida ja külalisi kutsuda?

Hää küll, tegelikult on sõltumatu Šveitsi instituudi andmetel eesel mitte kangekaelne, vaid lihtsalt intelligentsem kui tema teised kapjadega sugulased ning mõtleb enne kui tegutseb. Nii väga tahaks siit paralleeli endaga tõmmata, aga no ei - seda voorust minul ei ole. Ma mõtlen ja ma tegutsen, aga need ei toimu alati, st praktiliselt mitte kunagi omavahelises ühenduses. 

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda. Kangekaelsusel on tänase pirukaga seost vaid nii palju, et vaatamata kangele kaelale pean havi käsul veel mõnd aega telepurgis tegema kummardusi ja koogutusi ühe agraarvabariigi juustutoodangule. Ja hoolimata koogutuste sunnipärasusest leian vahel mõne iva ka. See iva siin on tegelikult kusagilt Tigu ja Vernantsi ühistööst maha viksitud ja peaks kõige kroonina kandma estragoni, kuid kesktalvise ürdi-ikalduse tõttu lepib tüümianiga. Aga maitseb ta ikka hää, olgu tegu siis Poola võltsjuustu või ehtsa Camembert´iga. Viimasel juhul on endal meel heledam.

Niisiis 4 kangekaelse õuna-juustupiruka jaoks on teil vaja:

1 suur magushapu Eesti õun. Karksi Renett, mida hetkel vist veel saadaval, on õige sobiv.
1 ketas Camembert´i
nii palju lehttainast, et kannatab neli juustusuurust ketast välja lõigata
veidi pruuni suhkurt
võid vormi määrimiseks
estragoni, selle puudumisel tüümiani (mitte et nad nii sarnased oleks, aga mõlemad semmivad õuna ja juustuga ühtviisi häste)

Viiluta õun ja viiluta juust, kummastki peaks osava näputöö tulemusena saama neli ratast. Määri neli väikest ümmargust ahjuvormi võiga, puista iga vormi põhja u. poole teelusika jagu pruuni suhkurt. Aseta peale õunaketas, siis juusturatas ja siis lehttainakatus. Küpseta keskmisel kuumusel ahju keskosas, kuni lehttaigen kuldne ja krõbe.
Nüüd tuleb kogu ettevõtmise ainus vastutusrikas koht: katsu noaga abistades pirukad vormist liikuma saada ja kalluta siis igaüks tagurpidi taldrikule. Ideaalis peaks olema suhkur õuna all karamelliseerunud. Minul on läinud kord nii, kord naa, seekord läks naa, et erilist karamelliseerumist ei toimunud, aga maitses ikka hästi.
Sulajuust, magushapu õun, estragon/tüümian ja krõbe tainas on kokku midagi säärast, mis tuleb ikka ja jälle kordamisele.
Mis veini puutub, siis esiotsa väljakutsuvana tunduv kombinatsioon leidis õige kaaslase Alsace´i riiulilt - üks hää Tokaij Pinot Gris oma kerge õunaaroomi ja napilt magusa/happelise balansiga täiendab pirukaid suurepäraselt.

Lillepotisaiad martsipaniga

Ei saa öelda, et saiataina istutamine lillepotti oleks minu idee. Esimest korda kuulsin millestki lähedasest vist Põhjakas, siis võttis keegi lähedalseisvatest blogarditest (kes, ei mäleta, ärge pikka viha pidage) ette vist lamba hautamise lillepotis ja nii see idee ka minu peas vaikselt idanes ja oma hetke ootas. 

Nii et kui läinud aasta lõpus üks lahke Kalevi-päkapikk mind ohtralt Odense martsipanikraamiga varustas, oli lillepotisaia mõte juba juured alla võtnud ja nõudis teostamist. 

Eks ma olin sutsu kahtlev, et äkki on see lillepotindus rohkem toreduse kui häda pärast, aga peale saiade valmimist krõbedat koorikut piimaklaasi kastes tunnistasin, et asjas oli ikka iva küll. Nimelt on põletatud savist potike poorne ja küpsetab saiakeste küljed tõeliselt krõpsiks, vastupidiselt näiteks niisama plaadil saiarulle küpseda lastes või pidusaiana suures metalses koogivormis valmides. Maitse asi muidugi, kellele meeldib krõbe pind, kellele traditsiooniline koorik. 

Saiataigen on lihtne: 

1/2 l leiget piima

50g pärmi

1kg hääd nisujahu

200 g suhkurt

2 muna

200g taluvõid

poole sidruni riivitud koor

peotäis martsipani

Esmalt leota oma lillepotikesi vähemalt paar tundi vees. Eeldatavasti tulid need su kööki ikka otse poe- mitte kasvuhooneriiulilt, vastasel korral ei tule sul välja mitte martsipani-, vaid huumusesaiad. 

Lahusta pärm sutsu suhkruga, lisa leige piim ja pool jahukogusest. Lase kerkida. Lisa suhkruga vahustatud munad, sidrunikoor, toasoe taluvõi ja ülejäänud jahu. Sõtku seni kuni taigen käte küljest lahti lööb ja jäta jälle kerkima. 

Sõtku tainast veel korra tagasi, lase kerkida ja ja jaga siis kolmeks võrdseks palliks. 

Rulli esimene pall laual laiali, lisa tükeldatud martsipan. Kui sul on säärane martsipan, mis juba pakendis valmis rullitud, siis sul veab. Mul ei vedanud, oli säärane, aga sõin ära. Vist. 

Nii. Nüüd rulli martsipanine taigen kokku, lõika 7cm kõrgused rullid ja tõsta iga rull oma lillepotikesse, mis eelnevalt korralikult võitatud. Pintselda saiu pealt klopitud munaga. Küpseta ahjus 175 kraadiga alumisel restil 20 minutit. 

Rebi näpuotste põletamisega riskides värskelt ahjust võetud saiake pooleks, määri vahele riba külma võid, lonksa juurde külma piima ja lase peast läbi need hetked lapsepõlvest, kui martsipan oli kauge ja kättesaamatu maius. Ilus. 

Tõhus talvepirukas kõrvitsast ja sellest, mis praest üle jäi

Vahel kohe juhtub nii, et kui head ahjuliha sa ka ei teeks, midagi jääb siiski järele. Perekond pugib kuni jaksab, nõjatub siis toolileenile, nööbib püksid lahkemaks ja vaatab mõtlikul pilgul viimast praetükki. Praetükk vaatab vastu anuvi silmi ja loodab, et ehk ei topita teda fooliumi ("järgmiseks päevaks") või sügavkülma ("järgmiseks eluks"). Siis hakkab perenaisel hale, mis sest, et ta on muidu üks hirmus inime ja armastab oma blogis korralikke inimesi tirriteerida. Ja hale perenaine teeb praejäägist, poolikust muskaatkõrvitsast, paarist punasibulast ja muudest külmkapiheidikutest järgmise pirukalaadse üllitise:

Taigen:

 2dl nisujahu

1dl rukkijahu

50g riivitud parmesani

125g külma taluvõid

2 spl külma vett

0,5tl soola

Täidis:

Peotäis praeliha tükeldatult (veel parem - rebitult)

Peotäis kõrvitsakuubikuid

Paar punasibulat

1 dl veinikastet, kokkukeedetud praeleent või balsamico-glasuuri

Värsket koriandrit

Soola, musta pipart

Oliivõli kõrvitsa praadimiseks

Sega kokku jahud, juust ja sool, näpi juurde külmad võikuubikud, lisa külm vesi ja mätsi taigen palliks. Pane külmkappi tunniks tahenema.

Rebi praeliha tükid väiksemaks, passeeri kõrvits pannil oliivõlis ja maitsesta soolaga. Viiluta punane sibul pikkupidi sektoriteks.

Suru taigen 28cm vormi põhja ja eelküpseta 175kraadises ahjus. Tõsta põhjale segamini kõrvits, sibul ja praeliha, nirista peale veinikaste, praeleemeke (aga siis ikka säärane, mis kokkukeetmise järel paks ja veniv) või mis kõige lihtsam - balsamico-glasuur, see plastikpudelis, mida nüüd juba igast super-hüpermarketist saab. Küpseta ahjus, kuni kõrvits ja sibul kergelt pealt pruunistunud. Lase veidi jahtuda ja puista peale värske koriander.
PS. Olgu ääremärkusena mainitud, et kõikvõimas perenaene suutis ise pirukatainast kokku mätsides keskenduda kõigele muule peale koostisosade. Seda, et tainast vesi välja jäi, selgus siis, kui valminud pirukas serveerimisel purukoogiks muteerus. Tainas!, mõtles proua. Tainapea, mõtles tainas. 

Tangu tagasitulek, kookus kaela ja ubadega

Juhtus nii, et meie hää singimees vaatas mulle sügise hakul nõutult otsa, käes kotitäis pardikaelu. Pardikered olid kauniste suitsuahju läinud, aga kaelad, südamed ja muud rupsid ootasid hakkajat naesterahvast, kes nendega midagi ette võtaks. Ja mina olen ju ometi kui mitte muud, siis igatahes hakkaja naesterahvas.

Esimene sats pardikaelu läks puljongiks, millest tõhusaid hilissügisesi risottopõhju keeta sai. Teine sats tuli mulle meelde nüüd keset kesktalve, kui olin äsja enda jaoks teräsüügi avastanud. 

See avastamine käis kuidagi poolkogemata, kuna väga tihti nagu tangutoite tegema ei satu, aga kõrgemalt poolt öeldi, et on vaja ja mõtle välja. No mida sa hing tangust teed, mõtlesin ja lappasin pääs ja internetis tanguteemat üht- ja teistpidi. Kuni sattusin vanale Lõuna-Eesti roale nimega teräsüük. Põldoad said asendatud punaste ubadega, paja põhjaks passeeritud maitseköögivilju ja poole haudumise peal sai lisatud pardikaelad. Korrektselt väljendudes midagi sellist: 

200 g odratangu

200 g punaseid ube

üks porgand, pool sellerivart, väike sibul ja pool küüslauku e. teisisõnu maitseköögiviljad

8 pardikaela

paar oksa rosmariini

kümmekond musta pipra terakest

teist samapalju kadakamarju

meresoola

1 liiter kvaliteetset veisepuljongit

Alusta ettevalmistusi eelmisel õhtul: tang ja oad likku, pardikaelad meresoolaga seisma. 

Järgmisel ennelõunal haki maitseköögiviljad võimalikult peeneks ja passeeri neid tilgas oliivõlis. Tõsta saadud segu haudepoti põhja, lisa paar rosmariinioksa, must pipar ja kadakamarjad, kalla potti oad ja tang ning tõsta kõige peale pardikaelad. Kalla peale nii palju puljongit, et see kataks kogu kupatuse, kata kaanega ja küpseta ahjus aeg-ajalt segades u. 1.5-2 tunnikest. 

Enne serveerimist prepareeri nõrganärviliste sööjate soovil pardikaelad - liha potti, kaelalülid külakoerale. Sega kogu pada läbi ja paku seltsiks robustset veini, näiteks mõnd Portugali talupoegade kätetööd. Kusjuures vein ei ole siinkohal sugugi nali - korralik nurgeline, et mitte öelda rustikaalne vein annab tangu-oapajale vunki juurde ja tangupott aitab omakorda ära juua säärase veini, mida seni oled riiulis nõutult keerutanud ja järgmist rooga ootama jätnud.
Kokkuvõtlikult üks hää ja mitmekesise maitsega tanguroog, mida ise ilma välise sunnita poleks ehk avastanudki. 

Peastpehme do & don´t 2012

Hästi moodne on teha läinud aasta kokkuvõtteid ja peale neid uut aastat ennustama hakata. Ma olen kokkuvõtete tegemisega ajast maas, nii et las need minna. Niikuinii on kogu mu elu ja olu tervele ilmale imetlemiseks laotatud ja kokkuvõetav sõnadega: turg, stress, saade, stress, raamat, stress, jojo-dieet, stress, pere, eustress. Vaata ka press, dress, vesikress.

Ja mida tean ma toitumistrendidest, mina, kes ma hea meelega liigun kulinaarsel ajateljel pigem vähisammul ja vastuvoolu. 

Enne kui trendide kallale asuda, on mul hinge peal hulk ohkeid ja oigeid. Järgnev ei ole mõeldud arrogantse targutamisena, mida ta muidugi niikuinii on. 

• Jätke mahe, võtke muhe! Loodetavasti toob uus aasta rohkem tervet mõistust tunda ära väärt toidukraam, ilma et sel mahe-öka-bio märgistust pealt otsima peaks. Minge turule, vaadake müüjale sügavalt silma ja kui ta silm ei pilgu, ostke ära. 
• Võtke eesmärgiks saada sügisel tuttavaks kasvõi ühe uue seenega, mida te eelmine kord metsas korvi panna ei usaldanud. Kohelge teda respekti ja hea retseptiga. Äratundmiseks ostke paar korralikku seeneraamatut - jah, just paar, sest kaht raamatut paralleelselt lapates on seent kindlam määrata, kui ühele lootma jäädes.
• Lõpetage kiljumine ja õppige kala puhastama. Õrn naisuke võite olla õhtul diivanil, mitte lõunal köögis. 
• Veisefilee on vaimuvaestele. Pähklitükk ja antrekoot on söögisõpradele. (Sama on kanarind vs kintsuliha, seasisefilee vs kõhutükk). 
• Ma ei usu ühtki taimetoitlast, kes räägib kalkvelsilmi loomakestest, kes peavad andma oma elu. Olge lahked ja andke siis siia ka oma käekotid, püksirihmad ja saapakesed. Küll aga aktsepteerin ma igaüht, kes ei söö liha, kuna see teeb ta enesetunde kehvaks. Tänapäeva inimesed on koopameestest mitu sammu edasi arenenud ja täiesti võimalik, et ühe päev läbi kontoris istuva inimese soolestik jääb korraliku biifsteegi seedimisega hätta. Tema otsus, seni kuni ta oma maailmavaadet oma laste peal katsetama ei asu või seda igale lauanaabrile peale pressima ei hakka, mis viib meid järgmise punktini:
• Mitte kedagi ei huvita,  mida te ei söö. Õhtusöögi-saatest on küll väga lõbus vaadata kõiki neid, kes teatavad, et nad ei söö liha-kala-seeni-juustu-sibulat-küüslauku-vahukoort jne. Kui aga selline inimene oma kulinaarsete huvide deklaratsiooni teie söögilauas teeb, tahaks talle lehmasaba suhu toppida. Ületage ennast ja proovige, äkki on küüslauk vahepeal maitsema hakanud. Või vähemalt hoidke oma eripära endale. 
• Tehke oma köögikappides inventuur ja visake välja kõik, mida viimase aasta jooksul ei kasutanud: õunasüdame eemaldajad, jäätisekulbid, avokaadolõikurid, küpsisepritsid ja muu jama. Kõik, mida te vajate, on nuga, kahvel ja lusikas. Ning õiged võtted. Või siiski - ärge visake ära, andke need mõnele noorele perenaisele. Parem las õpib teie vigadest, kui oma rahakotist.
• Sama lugu on köögimasinatega. Jaa, ma tean, kui ahvatlev on mõte omada jäätisemasinat, leivaküpsetit, munakeetjat ja jogurtivalmistajat. Ja kui ise osta ei raatsi, anuda neid jõuluks või sünnipäevaks. Kõik, mida te vajate, on paar roostevaba potti, mõned keraamilised kausid ja vaba aeg. Ja jõuludeks uus diadeem. 
• Naudite head veini hea toidu juurde? Ilus. Nüüd vaadake oma veiniklaaside varud üle ja soetage mõned erinevad paarid korralikke veiniklaase - paar kitseneva suuga ja paar avarama suuga. Proovige neist üht ja sama veini ja kogege erinevust. Miks paar, mitte kohe pool tosinat? Einoh, andke minna, kui teil rahakott puuga seljas on. Kui ei ole, alustage pigem paarist korralikust, kui kuuest  suvalisest. 
• Kui teile tundub, et te teate juba kõike veinidest, võtke ette dessert- ja kangestatud veinid. Jah, Eestis on haledalt kesine valik, aga midagi ikka leiab. Passitod, Vin Santod, igasugused Muscat´d, Reciotod,  sherrid ja portveinid. Likööridest rääkimata. Õigesti valitud klaasike magusat on täisealiseks saanud söögisõbrale toredam söögilõpetus kui mannavaht ja leivasupp. Mitte et neil midagi häda oleks. 
• Tuletage meelde ja otsige üles sõber, kes oskab prantsuse/itaalia/hispaania keelt. Tehke talle üks mõnus õhtusöök ja laske tal end õpetada ütlema chateau, foie gras, rillette, chianti, bruschetta, gnocchi, paella ja tortilla. See ei ole snobism, see on kulinaarne keeleoskus. 
• Ärge kartke lolle küsimusi, kartke targutavaid vastuseid. Uskuge, ma tean, mida tähendab targutamine. 
• Ärge arvake, et toidublogijad teavad teist rohkem. Nad lihtsalt räägivad ja kirjutavad teist rohkem. 
• Ja last but not least: ärge võtke elu, toitu ja siinkirjutatut liiga tõsiselt. 

Siga tagasi jõulupüüne pääle!

Tähelepanu-tähelepanu, irritaator Kõps tegutseb jälle! Järgnev kirjutis ei sobi lugemiseks taimetoitlastele, loomasõpradele ja nõrganärvilistele.
Pruukis mul korra kirjutada, et lihaisu läks ja pole veel tagasi tulnud, kui sügis sai läbi ja suur jõul tuli peale. Kapsad-kaalid olid toredad küll, aga ainult seni, kuni nende hooaeg käimas oli. Nüüd on maale langenud tatt-talve kaamose vastu võitlemise peastaap turu lihalett, mida ma täna hommikulgi homse jõululaua tarvis laastamas käisin. Vaadates neid kotte, mis ära toodud said, ei ole "laastamine" sugugi liialdatud väljend, sest kogused olid ausad. Jõululaual peab ju ikka nii umbes seitset sorti liha olema, oli vist nii?
Mul oli kangesti hea meel eile Ekspressi guud-bääd rubriiki lugeda, just seda osa, mis kutsus lõpetama muna imemise (jah, just nii oligi öeldud) ja lauale panema NORMAALSEID jõulutoite. Ju ma olen vist selle kulinaarse murdeea üle elanud ja jõudnud kuldsesse vanadusse (kulinaarsesse muidugi, reaalis on mul veel kaunid kolmekümnendad käsil). Sest kuidas muidu seletada mu harrast igatsust lapsepõlvemaitsete järele. Aitab  vigurdamisest jõululaual, aitab peenutsemisest ja keerutamisest. Tahan seapraadi, hapukapsast ja ahjukartulit, sinna juurde koduseid kartuli- ja verivorste! Tahan külmlauale marineeritud liha, sülti ja pasteeti, rulaadi ja rostbiifi, seene- ja kartulisalatit! Vat tahan ja teen, minu köök ja minu luba, õnneks ei vaidle ka ükski pereliige vastu.
Eks me ole nende veidi üle kahekümne ühise aasta jooksul jõululaual kõike näinud. On olnud ulukit, ajal, mil seda sai vaid tuttava jahimehe käest, kuna poes-turul säärasest asjast vaid und võis näha. On olnud ka lammast, ajal, kui seda tikutulega taga ajama pidi ja ma tellerina Lambakasvatajate Liidu liikmemaksu tasuma tulnud mehel nööbist kinni võtsin ja temalt jõulureede õhtupimeduses kopsaka kintsu sain. Tehtud on veistepraadigi Sauerbrateni viisil. Küülikutki söödud, mis sest, et nii ebaõnnestunud, et lausa nutt tuli peale - ma arvasin tol ajal, et küülikut tuleb küpsetada nagu kassi. No ja siis hani - ühel aastal kabe, teisel aastal aga nii alatult kummis rinnaga, mille all muud peale väljasuland rasva ja kondise rindkere süüa polnud. Kalkunit ja parti on ka olnud. Ilmselt ei ole me jõuluks söönud vaid rotti, koera ja hobust.
Eelroogadest ei hakka ma mitte rääkimagi. Sai ikka omal ajal kõik peenemad viljad kokku ostetud ja neist übersööki välja pigistatud. No oli hea muidugi, ega ma ei kurda.
Lammas on olnud üsna jõululik söömine, aga esteks tahan ma jõuluõhtul juua rieslingut, mis lambaga kohe mitte ei meki ja teiseks olen ma omal ajal olnud nii suur lambasõber, et vaesed lambaemad on pidanud oma talled laudas hoidma ja ise veekalkveil silmil aknast kaugusesse vahtima, et kas lambapapi jõuab ikka õhtuks koju või on Liina K ta juba nahka pistnud. Nii et ma pean laskma kodumaa lambapopulatsioonil veidi taastuda, enne kui jälle jõuluks või noh, üleüldse jälle lammast süüa tahaks.
Aga lõpuks on kõik see hää kuidagi igapäevaseks saanud, ainus, mis oma eripära ja pühadetoidu võlu säilitanud, on klassika: aeglaselt küpsenud seakülg, ürdised ahjukartulid, õunamahlaga hautatud kapsad. Külmlaual sinepise nõksuga marineeritud liha, loorberi-valgeveinitarretisega kaetud maksapasteet, kadakamarja ja rosmariiniga maitsestunud rostbiif, Ülle moodi sealiharull kalkunihakkliha ja jõhvikatega. Kartulisalat saab sekka maapirni ja sellerit, peedisalat saab lisamaitset köömnetelt, soolaseenesalat tugevdab metsamaitset tüümianiga. On jõulukeeks marjade ja pähklitega, on martsipanitrühvlid, jõulujäätis kreeka pähkli ja kaneeliga, mandariinisorbee ja marjatort. Lastele jõhvikamorss ja vanadele riesling, külmlauale värske ja vahutav, pearoale õline ja vana. Ei mingit nahast välja pugemist überpeene laua nimel, ei mingit snoobitsemist teemal "siga on pähh ja kapsas fuihh". Lihtsad maitsed, mis pärit me lapsepõlvest või ümbruskonnast. Ma olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada!
Maitsvaid söögipühi kõigile!

Kuidas tükeldada küülikut?

Kogu selle jutuvada vahele, mis siin blogis õilmitseb, oleks õiglane vahel harva ka midagi asjalikku poetada. Nagu näiteks õpetus küüliku tükeldamisest. Oma üllatuseks olen ma avastanud, et a) küüliku tükeldamine on sama lihtne kui plastiliinist lumememme valmistamine ja b) inimesed ei ole selle ilmse tõega tuttavad, sest miks muidu paluvad nad turul lihamehel vaene loomake kirvega kolmeks lüüa. Ma olen kuulnud, et kirvega püütakse kurge, aga no küüliku tükeldamine - selleks piisab ühest keskmiselt teravast kööginoastki. Õiged võtted on ka muidugi abiks.

1. Aseta küülik enda ette nii, et tagajalad jääks vasakule (eeldusel, et oled paremakäeline). Mudi tagumist koiba nii, et tunned koivanuki ja kere vahelist tühikut. Suru nuga sinna vahele ja lõika sisse, kuni jõuad koiba ja puusa ühendava liigeseni, suru ja kaksa koib küljest. Teha on lihtsam kui kirjutada. 

2. tee sama liigutus ka teise koivaga. Nüüd oled sa juba kogenum, eks. 

3. pane tagakoivad tallele, st kõrvale, ühesõnaga tõsta eemale. Asu kere kallale. Leia noaga selgroolülide ühenduskohad ja lõika neist läbi. Lõika nii, kuni saad kerest kolm kena ühesuurust juppi. Kui soovid, eemalda kõhuääred. 

4. Nüüd on sinu ees kaks tagakoiba, kolm keretükki, või ütleme siis sadulat, mille sees kaunid sisefileed, ja rindmik koos kahe esikoivaga. Kui soovid, võid rindmiku ka poolitada, siis on pärast lihtsam serveerida.

5. Küüliku kõhuõõnes olevat rasva ei tasu ära visata, lisa see oma küülikupajale või -praele, sest loom ise on üsna rasvavaene ja lahjake.

Õnnitlen! Kui küülik selle protsessi käigus laualt plehku ei pannud, oled poolel teel maitsva õhtusöögi poole. Nüüd vaata ise, kuidas edasi hakkama saad :-) Kui omal nupp ei noki (minul näiteks nokib vahelduva eduga), siis leiad siit erinevaid küülikuretsepte. Hääd küülikujõulu ja jõuluküülikut!

Pildid on Postimehe fotograafi Liis Treimanni tegu. Käed, nuga ja küülik on minu jagu.